Archive for the ‘Elu Hispaanias’ Category
Kikerherned nagu küülik
Posted on: detsember 9, 2010
Kohe, kui nägin, et sellise nimega külapidu on Trebujenas toimumas, sündis otsus sinna minna. See tõotas olevat midagi sama jaburat nagu Alice Imedemaal ning tõesti, me ei pidanud pettuma.
Esmalt muidugi asjaolu, et tegu on üritusega, mis hoiab elus samanimelist rahvustoitu “Garbanzos como conejo” – kikerherned nagu küülik, aga küülikuga pole sel roal peale nime ühist muud kui üks hämar legend, et see toit tõusis au sisse sõjajärgseil nälja-aastail ning kikerherneid püüti neile lisatavate maitseainetega ära petta nii, nagu nad sisaldaksid ka küülikuliha. Ise kahtlustan, et kogu sellel ogarusel on rohkem tegemist antud peo teise peaosalise, mosto ehk noorveiniga – kaine pea ei suudaks sellist fantaasiarikast pilotaazhi (valetan kikerhernestele!) ilmselt sooritada. Ent kõik see muudab ürituse ainult ahvatlevamaks ja salapärasemaks!
Me jõudsime kohale umbes keskpäevaks ning juba linna sisse sõites torkas silma üks veider asjaolu – garaazhe meenutavate ehitiste (olgu nad siis töökojad või veinikeldrid või laod või jumal teab mis) uksed olid kõikjal valla ning inimesed paistsid seal sees lõket tegevat ja midagi küpsetavat. Julgemad olid vihma trotsides siiski laadaväljakule tulnud ning seal siis saigi erinevate lettide taga maitsta neid kikerherneid, mida oli hautatud koos riisi, loorberi, küüslaugu, safrani, valge veini ja peterselliga. Lisaks ehtis iga letti 15liitrine mostopakk, millest iga soovija võis topsi niristada nii palju, kui hing ihaldas. Et tegu on tõepoolest teaduse ja traditsiooniga, viitas eakamate hispaanlaste käitumine: kui hautis või vein ikka ei maitsenud, sülitati see sealsamas põlgusega maha ning kiruti häälekalt. Hiljem selgus, et omavalitsus annab igale üritusest osa võtta soovijale kilo riisi, kilo kikerherneid ja 15 liitrit mostot ning need on siis üleüldiseks degusteerimiseks. Kroonuvärk, sülita, kui tahad!
Kõik tundus väga tore, aga hakkas taas sadama. Trotsisime viimast asjaolu ning otsustasime külas veidi ringi vaadata, ikkagi esimene kord. Neid garaazhipidusid paistis ümberringi veelgi ning äkitselt ilmus ühest sellisest põrguaugust kellegi pea, mis küsis saatusliku küsimuses: “Kas te õlut tahate?”
Me pole kumbki Tomiga suuremad õllesõbrad, Natust rääkimata, aga uudishimu sai meist otsemaid võitu. Juhhuu, meid paluti salapärasesse garaazhi!!! Rahvast oli seal kõvasti, ikka mitukümmend, neist umbes veerandi moodustasid erinevas vanuses üleni tuhaga määrdunud lapsed. Enne, kui me oh või möhh öelda jõudsime, suruti meile kätte õllepudelid ja taldrikud kikerhernes-küülik roaga ning kohe pärast seda grill-liha.
Meid lõksu meelitanud mees (kahjuks ei tea me tema nime siiani) meenutas välimuselt pigem põhja-eurooplast, ehkki oli pärit hoopis Almeriast. Seejärel saabus kohe tema nõbu, kes rääkis, et too blond mees olevat tuntud ka kui härra “Imeline Maks”, sest suutvat ka pärast kolmepäevast pidu vanemate põllumaal hullupööra tööd rabada. Ennast tutvustas ta Antoniona ning pidi olema advokaat Sanlucaris. Osad tuhased jõmpsikad olid tema ja osad nõbu omad.
Me tõesti ei jõudnud ei klaase ega taldrikuid tühjaks teha, kui juba lajatati uue laariga ning nii lakkamatult. Imeline Maks tõi tagaseina tünnidest spetsiaalse konksuga tõmmates välja vanavanemate 102aastase oloroso ning solvang oleks olnud sellestki ära öelda. Ühtlasi valgustasid erinevad peolised meid, et keedavad oma kikerherneid juba hommikul kella seitmest saadik ning kui ilm lubaks, teeksid nad seda kahtlemata linnaväljakul.
Kui suu vähegi tühjaks sõime, pidime jutustama iseendast ning oma Andaluusias elamise motiividest, millest viimane leidis loomulikult sooja vastukaja.
Et kolleegid kokku viia, talutati mind kättpidi Jose Manueli juurde, kes on ajakirjanik Jereze ajalehes “La Voz” ning me saime mõnda aega arutada oma tööga seonduvat spetsiifikat koos lubadusega seda tulevikus täiendavalt teha.
Aga mingi hetk hakkasid joodud õlu ja mosto välja küsima. Kuna ühtki kempsu lähikonnas ei paistnud, uurisime Antoniolt, mida sellises olukorras teha. Seepeale võttis üks naisterahvas meid sappa ning viis garaazhipealsesse korterisse pissile. Elutubadest möödusime peaaegu kikivarvul, sest seal kõneldi täiesti ebahispaanlaslikult poolihääli. Tänasime viisakalt ning suundusime vastleitud sõprade juurde tagasi. Alles natukese aja pärast küsis Imeline Maks möödaminnes, kas me ikka teame, kes seal üleval korteris elab: linnapea ise! Võib öelda, et see oli meie elukäigu kuulsaim ja auväärseim pissilkäik!
Rahvas garaazhis lisandus ja vaheldus, lapsed – jah, ka meie Natu oma pühapäevakleidiga – muutusid üha tuhasemaks ning olid lisaks ka näod saviga kokku määrinud. Vanemad vaatasid neid hardunult ning hoidsid õue vihma kätte jooksmast või lõkkesse kukkumast.
Just Natu vahendusel, kes oli jumal teab kellele käinud rääkimas, et elab El Puerto de Santa Marias, sattus mu teele järgmine noormees, 24aastane trompetiüliõpilane, kelle nime ma samuti kahjuks ei tea, ent kes juhatab El Puertos seda noormeeste pasunakoori, mis enne Semana Santat jõeäärsel promenaadil harjutamas käib. Tema nõbu, kes välisel vaatlusel polnud teismeeast veel välja saanud, kuid hoolitses meie eest suure pühendumusega, pidi jällegi Sevillas klarnetit õppima.
Et garaazhi kogunenud intelligentidele ja kunstiinimestele meeldivat vaheldust pakkuda, saabusid ka andaluusia Aiku ja Pets. Või Beavis ja Butthead, kui soovite. Kaks tuttmütsides rekkajuhti (teineteise nõbud loomulikult, kuis teisiti), kes järjekindlalt kutsusid meid slovakkideks ning rääkisid, kuidas nad meie kanti (Slovakkiasse siis) Hispaaniast lilli veavad. Ühe repliike täiendas teisepoolne heakskiitev höhöhöh.
Kuigi Antonio oli meile rääkinud, et tegemist on peñaga ehk Hispaania mõistes ametliku sõpraderingiga, ei saanud me öeldu mõttest päris hästi aru – peñad pühenduvad tavaliselt ju ühistele tegevustele nagu jalgpall või flamenko. Siinsete ühistegevus näis eeskätt söömise, joomise ja naermisega seotud olevat.
Peña nimi “Amanda manda” (Amanda käsib) oli aga tõepoolest ka uksele kleebitud. Need tühised kaheksa tundi, mis Imedemaal veedetud sai, möödusid nagu linnutiivul.
Ühesõnaga, palju toredaid inimesi, palju nõbusid ja elu nagu hernes. Või kikerhernes.
Küpsisepäevad ja kõigeviha
Posted on: november 8, 2010
Proovin seekord natuke tõsisemalt, sest olen mures. No teie pärast ikka, mis meil siin sinise taeva ja kõrvuni suude kuningriigis viga võiks olla?
Võibolla olen lihtsalt pateetiliseks välis-eesti tädiks muutumas, aga see pole ka ime, sest viimasest Eesti-visiidist on 8 kuud möödas ja ma olen sealsete uudistega kursis peamiselt vaid meedia kaudu. Just see ongi see, mis muret teeb – vaatamata asjaolule, et olin ise erinevate meediakanalite toodangu juures tegev kokku 18 aastat ja peaksin teadma, et Õhtulehe tegelikkus ei pruugi peegeldada täistõtt kogu EW-st. Probleem on pigem selles, et pea ükskõik millisest avaldusest vaatab otsa vastandamine.
Et mehed on sead ja naised ussid, pole muidugi mingi uudis, aga viimasel ajal on see tõdemus hakanud uusi tasapindu vallutama, nagu ei tohiks üleüldse milleski enam ühel nõul olla. Eriti kütab seda suhtumist Postimees. Hea, et ma nii kaugel elan, siis ei pea häbenema, et mehed mulle meeldivad ja terve hulk naisi (sõbratare) kah.
Noored versus vanad on loomulikult sama teema. Ühed koperdavad jalus ja teised on eluaeg hukas olnud. Tigedad on niikuinii mõlemad.
Õpilased versus õpetajad. Teenindajad versus kliendid. Linn versus vabariik. Välismaalastest ja omasooiharatest pole mõtet rääkida, need vastanduvad niikuinii kõigile ja kõigele, nii et neid küll ükski täie aruga inimene ei salli.
Üleüldse oleks targem tablette võtta või vähemalt end alailma ilukirurgidel nüsida lasta, sest sellega kes su seest või peeglist otsa vaatab, tuleb teiste vastaste puudumisel samuti tülitseda.
Nüüd, kullakesed, kardate te kindlasti mingit multikulti ja halastuse loengut (Söö! Palveta! Armasta!), aga ma tegelikult tahaksin meelde tuletada, kuidas sellise rusikas-püsti olekuga üldse elada on võimalik?
Kuhu jääb see vastandumine siis, kui tal oleks parasjagu praktilist väljundit – näiteks enese eest seismine meeleavaldustel või streikide käigus? See oleks piinlik, sest kõik teevad nii ja mina pole ometi nagu teised?
Kunagi ütles üks väga tark inimene, et suurrahvastele on omane karjamentaliteet ja väiksem individualistlikkus. Eks ma seda siin ka igapäevaselt näen. Esmaspäev on koolitoidu kontekstis küpsisepäev, mis tähendab, et igal lapsel Natu koolis on kaasas küpsis. Kui meie oma algselt õuna või – veel hullem – porgandiga välja ilmus, vahiti teda nagu imelooma. Nüüd on ühistegutsemise meelsus temast sedavõrd üle käinud, et ta nõuab kooli minnes omale kindaid kätte ja mütsi pähe, sest teistel ometigi on. Aga päevane temperatuur tõuseb meil ju siiani 30 kraadini!
Koolivorm kehtib siin vaid mõnedes koolides, kuid suguvõsavorm seevastu pea kõigis peredes, vähemalt pühapäeviti. Sama pere lapsed, vanusest hoolimata, riietatakse identsetesse rõivastesse ning kui laste sugu on erinev, olgu siis vähemalt värvid samad! Ja siis promeneerima, sest nii teevad pühapäeviti kõik pered.
Vahel olen sattunud bussi üheskoos inimestega, keda pealtnäha sama maapind kanda ei tohiks: ninaneetide ja I-Podidega lärmakad teismelised ning pärlite, lehvikute ja sonimütsidega (sama lärmakad) vanainimesed. Selle asemel, et üksteise suunas iniseda, sülitada või harjavarrega vastu pead anda, muutub see esmapilgul täiesti sobimatu seltskond homogeenseks rõõmsaks massiks, kes omavahel üle bussi hõigub ja teinekord lausa musitades lahku läheb.
Situatsiooni, et hispaania naist tabaks Vändra-Aveli saatus ning mõni mees talle esmalt “inetu!” hõikaks ja hiljem jalaga kõhtu lööks, tõrgub mõistus ette kujutamast. See pole lihtsalt võimalik. Kõik naised on ilusad. Kõik mehed on toredad.
Kui Eestis on käibel irooniline küsimus “mingi daun oled vää?!”, siis siin on Downi sündroomiga inimene otse inglistaatuses. Ausõna, üleeile istusime ühes baaris, kuhu koos vanematega sisenes sümpaatne daunikust noormees. Terve baar kallistas ja musitas ta üle ning hõige “guapo!” (iludus!) kõlas peaaegu ühest suust. Kõige kuulsamast Downi sündroomiga inimesest, hispaania jalgpallikoondise treeneri Vicente del Bosque pojast Alvarost rääkimata. Kogu MM-i võidueufooria juures peab hispaania rahvas kõige emotsionaalsemaks just hetke, kui Alvaro pärast võitu telekaamerate ees esines.
Võõravihast seoses üleeilse õhtuga veel nii palju, et meid, kaht guirit, lihtsalt ei lastud ühest baarist välja enne, kui olime baariomaniku kulul süüa ja juua saanud ning kohapeal pidutsenud onud meile tekiilat välja teha ja üht rahvuslikku mängu õpetada olid jõudnud. Nende heasoovlikkuse ärateenimiseks ei pidanud tegelikult tegema muud, kui lihtsalt ühte lauda maha istuma.
Lapsed kuuluvad loomulikult kõigile ning on eestkätt tehtud kallistamiseks ja musitamiseks. Ühel päeval sõitsime bussiga mööda ühest koolimajast, kus lastel kogemata pall üle aia lendas. Juht pidas bussi kinni ning reisijate hulgast kõige vanem mees ukerdas välja, et see pall neile tagasi visata. Seejärel tuli ta uuesti peale ja me sõitsime rahumeelselt edasi.
Nii võibki märkamatult välja kujuneda, et käsi hakkab sügelema, kui ratastooli näed. No et kohe tahaks aidata. Et kui AFANAS (vaimupuuetega inimeste ühendus) päevasel jalutuskäigul vastu tuleb, siis naeratad neile südamest, mitte viisakusest. Tasemeni, mille saavutas minu silme all üks naine, kes täiesti võõrale teismelisele tüdrukule bussis pileti ostis, kuna juhil polnud 20eurosest plikale tagasi anda, pole ma põhjamaiselt pika juhtme pärast veel arenenud, aga püüan. Sest karjaelu on mõnus. Kari on just nii nõrk või tugev kui ta nõrgim lüli. Inimesi usaldada ja teada, et sind hätta ei jäeta, on imeline tunne. Elu on ilus, sest teiste kavatsused on siirad ja heatahtlikud – ja su enda omad sellest lähtuvalt samuti.
Aga kuidas see kõik välja kukkus? Mida ma praegu tegin? Vastandasin! Oh appi, nagu uus Sami Lotila! Tulge parem siia – ja me oma karjaga uputame teid armastusse!
Kohtumiseni härjapea all!
Posted on: oktoober 27, 2010
See on pidulik peatükk turismihooaja lõpetamise puhul – ja natuke jätkuks sissekandele, mis puudutas Imelist Aeda, kust külalised enam välja ei saa (oleme paaril korral ka mõelnud maailmarändurite Tätte ja Matvere lõksupüüdmisele). Kirjeldaksin praegu hoopis olukordi (ega need nüüd nii harvad ka pole), kui aiast siiski väljutakse ning millised on väljakujunenud ekskursioonid/emotsioonid. Meie pisikesel mittetulundusmajapidamisel on pooleteise aastaga nimelt oma rutiin tekkimas.
Esimesel õhtul, külaliste saabudes on muidugi paratamatult jällenägemisrõõm ja imeline aed ning ma olen teile singid-oliivid- juustud ja sherry juba valmis pannud, aga pärast piduööd teeb Tom hommikusöögi või toob putkast churrosed (Tomi puudumisel teeb kõike eelpoolmainitut Silvia, sest tema on omainimene ning juba tuttav minu ebameeldiva harjumusega poole päevani magada). Päeval sõidame tavaliselt laevaga Cadizisse (see on minu giiditöö, sest ei eelda tingimata autot). Tom lausub meile alati kaasa sõnad “vii nad katedraali torni kah”, aga praeguse seisuga pole sinna peale Ingridi keegi ronida viitsinud. Kalaturul seevastu käime iga kord – nagu ka Genovesi pargis (no teate ju küll, seal kus on pügatud puud ja lahtiselt lendavad papagoid). Loomulikult räägin ma alati sellest, kuidas Cadiz on kõige ilusam linn maailmas ja kuidas selle katedraalil on mulle peaaegu fetishistlik mõju. Kas keegi seda kuulda võtab, on iseasi:)
Rand. Ujumine. Pärastlõuna ja Imeline Aed, praekalmaarid, kitsejuustu-tomati-rukolasalat, haisupp.
Õhtuti mukime ennast üles ja lähme El Puerto linna peale sheffama: kas samanimelisse cerveceriasse kaheksajalga galeegi moodi maitsma või lihtsalt Valdelagranasse (klassikaline rannapromenaad) või kesklinna praekalavalikut nokkima. Härrad joovad sherryt, daamid veini ja lapsed apelsinimahla.
Menukad on olnud ka külaskäigud kolmnurka Sanlucar de Barrameda – Chipiona – Rota. Viimane tundub (vaatamata mu Cadizi-pingutustele) külaliste lemmiklinn olevat, nii et peaks lisaks hiljuti võidetud Kuldluua tiitlile ka eestlaste menupaiga auhinna pälvima. Eks idülliline kohakene, kus rannapromenaadi ja kindlust ühendab vaid arhitektuurselt kaunis võlv, peabki inimestele meeldima!
Jerezes oleme hiljuti avastanud tädi Carmela, kelle omanimelises baaris toimuvad kord nädalas luuleõhtud erinevate hispaania kirjanike eestvedamisel ja kelle hääl on aastatepikkuse suitsetamise tulemusena emakaru tämbri omandanud. (Tädi Carmela on väga armas ja lahke ning alati valmis külalistele tasuta degustatsiooniks oma firmaroogi pakkuma).
Jerezega seostub lisaks flamenkole, (mille ees enamik meessoost eestlasi surmahirmu tundvat näib), ka hiigelsuur kaubanduskeskus Area Sur, kuhu külalised on suutelised tundideks kaduma ning kust väljutakse poekottide all ägades. Õige ta ka on: meie rebajased (allahindlused siis) pole mingid naeruväärsed “uskumatu pakkumine! Nüüd 15 protsenti soodsam!” vaid korralikud 70-80 protsendised laksud, mis silme eest kirjuks võtavad. Õnneks pole valdav osa inimesi aru sedavõrd kaotanud, et ostaks massiliselt kokku flamenkotantsijakujukesi, lehvikuid või härjaskulptuure. Küll aga kiidan heaks suveniirostud, mis kujutavad naljakate (sageli pisut frivoolsete) kirjadega T-särke, millega on hea Eestis laiata, sest keegi ei saa kirjutatust aru.
Pole pääsu ka lõuna suunas sõitmisest ehk Tarifast, Gibraltarist ja tee peale jäävatest imeilusatest hipirandadest. See tuulegeneraatorite, mändide ja düünidega palistatud nurk maailma lõpus on samuti alati sooja vastuvõttu leidnud (ja dai bohh kah, kui ei leiaks!). Kui eriti veab, leiame kuskilt ka mõne põrgulärmi tootva feria või end kompleksivabalt eksponeeriva nudisti.
Pisut kaugemale jäävatest paikadest oleme erinevate gruppidega ära proovinud veel Sevilla, Cordoba ja Portugali – need on põnevad territooriumid, mida tahaks veel isegi täpsemalt inspekteerida. Ühe eriti edumeelse, initsiatiivika ja armsa grupiga põrutasime koguni Madridi välja ning külvasime sealgi veidi kaost. Sellest ajast saadik olen muide armunud Madridi kiirrongi, millega hiljem kodulinna naasin. Kiiremat ja mugavamat transpordivahendit pole seni veel välja mõeldud, nii et kes edasiseks visiidiplaane peab ning end näiteks Madridi kohale suudab lennutada: way to go! Iga kell ägedam koht kui Malaga.
Imelises Aias on viimaste külaskäikudega tekkinud ka uus traditsioon: kohustuslik nutmine.(Vt eelmine peatükk eriti kurva muusika ansamblist!) Ma nimelt sunnin inimesi kuulama neid kolme lugu (ent ka mõningaid teisi) ning voila – olen suutnud nii mõnegi pisara juba välja pressida. Aga see pole Hispaania tingimustes kindlasti mingi häbiasi ja hingelised inimesed pälvivad minu eriti sooja suhtumise.
Jahtklubis käime alati kah. Ma jätaksin mainimata selle kuulsusetu korra, kui jalgsimatkal oma külalised peaaegu metsa ära eksitasin ning autojuhid, kellelt teed küsisime, meid saksa olümpiakoondiseks pidasid, ning rõhutaksin vaid, et jahid, päikeseloojang, mõnusad restoranid ja hea seltskond on üks perfektne ja peaaegu kohustuslik õhtuveetmise viis.
Kuna osa meie külalistest on nüüdseks juba korduvturistid, on välja arenemas ka uut sorti groteskne eneseiroonia: klisheelikud grupipildid mõne monumendi või vaatamisväärsuse juures (neist senine lemmik on telefoniga tehtud pilt Epust härjapea all, aga see tuli just täpselt nii halva kvaliteediga välja, kui loodetud, ega kannata demonstreerimist). Sellistel momentidel oleks ilmselt omal kohal ka eelpoolmainitud lehvikud või flamenkotantsijakujud. Ausõna, ma ei pane teile pahaks, kui te neid tõesti ihalema peaksite!
Nüüd, oktoobri lõpuks – ehkki taevas on veel sini-sinine ja ujumas kannatab samuti käia – tundub turismihooaeg lõppenud olevat. Ma magan end pisut välja ja hakkan siis kaeblema selle üle, et mul kellegagi aias vaielda pole (Tom on sellisest viljatust tegevusest juba ammu loobunud) ning keegi ei kuula minu kihutuskõnet Cadizi katedraali teemal.
Pisut statistikat:
ajavahemik juuli 2009. kuni oktoobri lõpp 2010.
17 gruppi
40 inimest (neist osa korduvad, edetabelit juhib kuldklient Silvia viie korraga)
lugematu arv päikeselisi päevi, praekala, veini ja rõõmu.
Aitäh, et mind välja kannatasite – ning uute kohtumisteni härjapea all!
Tshempionide eine ja imeline aas
Posted on: august 9, 2010
Tom idealistliku inimesena pidas plaani meie õuel joogalaagrit korraldada. Kui te nüüd ühes sõnas “g” “m-i” vastu vahetate, saate aru, millega kevad ja suvi meie aias tegelikult resulteerunud on.
Hea küll, ärge muretsege: hulgaliselt praekala ja muid mereelukaid, päevaseid ja öiseid suplemisi, erinevaid linnaekskursioone, inspireerivaid vestlusi (isegi töiste ja maailmavallutuslike plaanidega) ja meeleolukat muusikat latiinoulust laulva revolutsiooni ja iiri pubiviisideni välja on seda kõike samuti saatnud. Koguni “Ühtne Eesti” ja “Punane elavhõbe” said vaadatud. Kuna üks osa teist pole ikka veel El Puertos käinud ning teine osa on üldiselt avaldanud soovi tagasi tulla, siis kirjeldan põgusalt, mis laagriprogrammi seni kuulunud on.
Kui praegu arvestama hakata, meenub mulle ainult kaks kuud, mil tõesti külalisi pole olnudki: veebruar ja mai. Hetkelgi on meil kolmeks nädalaks siin teismelised tütarlapsed, kaks Bianka sõbrannat ja endist klassiõde, kuid nendega on lihtne – peamiselt paelub neid pimedas ning konditsioneeritud õhuga toas õudusfilmide vaatamine ja hirmsa häälega karjumine. Laiemas plaanis tundub külalistega novembrini muretu olevat – ja ma ei kirjuta seda hirmust, vaid vaimustusest, ehkki tuleb tunnistada, et vähemalt tänavusuvine maailmameistriks saamise ja olemise periood oli…. kuidas seda nüüd öeldagi… intensiivne.
Samas avastasime selle käigus imelise uue spordibaari meie linnas: Sport House Bar. Kaks korrust täis suuri ekraane, jalg- ja korvpallikujulisi pöördtoole, suurepärast peene disainiga, lausa eesti lounge`ide vaimus toitu, mille tohutu kogus maksab kaks-kolm eurot ja muidugi ülivastutulelikku rahvast. Lausa kahju, et see MM nii harva toimub!
Samas polnud ka pisikestes baarides räuskamisel suurt häda. Loodetavasti ka mitte näiteks tolles toredas Cadizi sherryurkas, mille pinda enne ühegi naisterahva jalg puudutanud polnud (selle tõestuseks oli ainsa kempsuna aastakümneid vastu pidanud pissuaar), kuid kus sellest hoolimata (või siis tänu sellele) daamidele sundimatult tasuta vein välja tehti ning üks püsiklientuuri onudest Natule mündi kinkis, et mine, laps, osta omale kommi.
Või härjapäid täis, tohutu toiduvalikuga iseteeninduskõrts Sanlucaris, kuhu ühel päeval oli akvaariumiga üles riputatud elus kaheksajalg kirjaga: “See on kaheksajalg Paul (el pulpo Pablo), kes ennustas Hispaania võitu!”
Kuigi krokodille meile tapasetaldrikult ei serveeritud, oli nendegi külastamine ja katsumine 1200 elanikuga farmis omaette elamus ning selgitas, kust on pärit kõik need hääled, mida dinosaurused Hollywoodi filmides teevad. Kes käis, see mäletab.
Aga tagasi meie õitsvasse aeda, mille põõsaid Tom siiani pügada ei raatsi, sest mahalõikamisega kaoksid ka õied, mis muidu pool aastat jutti oma olemasolu naudivad. Ja kus +54 kraadiga (senine maksimum) ei kannata istuda muidu, kui end kastmisvoolikuga regulaarselt niisutades. Kindlasti on eestlase kadakajuurena püsiva pidutsemisvisaduse üle veidi hämmingus ka meie ülemised naabrid, terveks suveks El Puertosse kolinud hispaania poisid, kelle rõdult alla sadanud aluspesuga meie rotinottijast kutsikas ühel päeval andunult müras.
Saan aru, et grillkalmaaride, acediade ja kitsejuustuga salati kõrval omandas kultusliku tähtsuse haisupp tomati, küüslaugu ja valge veiniga. Nii lihtne valmistada, et tänama ei pea mitte mind vaid emakest maad kogu selle värskuse eest, mida ta meile pakub. Viimati suutsin sellega ekstaasi viia kaks hispaanlast, Adriani ja tema sõbra Arcayo, kellega seoses mind tabas mõte, et oleksin meeleldi nõus ülejäänud elu geishana veetma. Ainult kalasuppi keetma, seda meestele ette tassima ning vahepeal intellektuaalset vestlust pidama ja pilli mängima, sest harras tänulikkus ja usinus, millega sulle vastatakse, kaalub kordades üles selle tillukese vaeva, mille ettevalmistuseks justkui näinud oled. Aga ma pole kindel, kas see jaapani meeste puhul samamoodi on.
Igal juhul on see külalistetulv päädinud lapse totaalse ärarikkumisega. Natu on nüüd täiesti veendunud, et iga päev ongi pühapäev ning ta on kahtlemata ära teeninud selle, et onu Ivar või tädi Kärt ostavad talle kingitusi enne, kui laps küsib, nii et silm ka ei pilgu (seda kõike vaatamata asjaolule, et nad Natu eesti keelest enam eriti aru ei saa).. Või et kaks hispaania onu, elusad mänguasjad mõistagi, käputavad tema ees, hüüdes hardunult “guapa!!!”
Peaaegu kõigi nende külalistega on meil siiani teoks tegemata nii mõnedki plaanid: vallutamata Portugali rannad, tshillimata pikemat aega hipikuurortides lõuna poole sõites, vahtimata Sevilla arhitektuurilised imed, vaatamata mõni vabaõhu-flamenkoetendus, käimata salsaklubides, matkamata Cadizi mägedes…. sedavõrd maagiline on olnud meie aed. Ausõna, isegi köitvam kui Tõnis Mäe oma, mis – naine, teil pole minuga vedand – on tarvis üles harida või vendade Urbide imeline aas, kus puud hüüavad hääletult ja rohi sosistab. Siin ei sosista ega hüüa teil hääletult keegi, venga! unustage ära! Naabrieit alustab juba varahommikul valjuhäälset kaagutamist oma Downi sündroomiga tütre peale.
Mida ma öelda tahan? Tulge! Tulge uuesti või tulge esimest korda! Ja vabandage, et ma nii harva kirjutan. Mitte, et aed oleks tarvis üles harida, vaid elada on vaja, siis on, millest kirjutada!
Duendedelsur's Blog 
Värsked kommentaarid