Duendedelsur's Blog

No ei öelda eesti keeles nii, ma tean. Või kui, siis kellelegi, kes on omale tohutu maalikogu kokku ahmanud ja omanikutundega seda teistele esitleb. Hispaania keeles tähendab “¡que arte tienes!” aga hoopis: “kui andekas sa oled!” Põhjust selle väljendi kasutamiseks leiab siin enam kui küll.

Esmajärjekorras meenub nii mulle kui ka ilmselt teile tantsimine. Rütmide kuningriik. See, kuidas iga hispaanlane, soost ja vanusest sõltumata, lihtsalt on graatsiline ja valdab samme. Ma tunnen vaid väheseid eestlasi (tervitused Annikale!), kes võiks tõsimeeli öelda, et Tuljak on ta kirg. Küll aga olen kuulnud ja lugenud paljusid hispaanlasi (jällegi soost ja vanusest sõltumata) tunnistamas sama flamenko kohta. Nimetamas flamenquitot hellitlevalt oma lemmikmuusikastiiliks.

Paaril korral nädalas mõnes täitsa suvalises pubitüüpi asutuses meie linnas leiab aset uskumatu metamorfoos. Välja õhtut veetma tulnud inimesed (taaskord soost ja vanusest sõltumata) joovad ära paar õlut või rumm/kokat ja siis läheb lahti. Salsa! See võib olla mingi ebamäärase välimusega tünjas taat, kes otsa lahti teeb – ja gasellist kaunitar allub koheselt tema kutsele. Ning siis on paare terve põrand täis! Ausalt, ma ei saa sellest ikka veel üle (ning eesti külaliste nägudel olen näinud veelgi suuremat jahmatust), kui see juhtub. Oleme neid, suu lahti, lihtsalt vahtinud ning jõudnud otsusele, et ei õpi iial, mitte iial nii tantsima nagu näiteks see tüüp, kes võib vabalt olla lihtsalt tunked seljast visanud torumees. ¡Que arte tienes!

Ühes neist pubidest tabas mind samalaadne shokk ka seoses karaokeõhtuga. Olles ise siin ja seal häbiväärselt pisut ABBAt piiksunud ning mingil põhjusel ka Eesti parima karaokelaulja valimise zhüriis olnud tärkas minus otsemaid professionaalne (loe: diletantlik) huvi, kui esimene keskealine onkel lauast tõusmata mikrofoni enda kätte palus. Teate, neil on lisaks geniaalsele rütmitundele ka fenomenaalsed hääled. Ja laulud pole mingid umtsa-umtsa-mul-on-suurem-kui-sul või siis-kui-meri-oleks-õlu, vaid kohe läheb koplaks ja flamenkoks ära kah! Eriliselt lummas mind toona üks umbes 70aastane diiva, kes oli karaokeõhtuks õhulisse kleiti ja salli riietunud ning zhestikuleeris tõelise draamakuningannana. Ja ta pühendas mulle ühe laulu!

Ühes teises kohas, kus samuti kogemata karaokeks läks, küsisime baariomanikult otsesõnu, kas ta muudab lauljate hääli mingi tehnilise imenipiga, sest pole võimalik, et kaks inimest laulavad täiesti veatult Andrea Bocelli/Marta Sancheze vokaalselt väga rasket duetti “Vivo por ella”. Ent too mees vastas, et ta toetab lihtsalt pisut tausta ja kajaga. Ma ei ole seni kohanud veel ühtki hispaanlast, kes viisi ei peaks. Paljalt La Oreja de van Goghi kontserdi sajatuhandepealine publik kõlas sama puhtalt kui aastaid kokkulaulmist harjutanud laulupidu.

Ja muidugi see artistlikkus! Kui meie noor tulevikutäht Bianka kevadel oma teatristuudioga festivalil sketshe etendas, siis ei juhtunud seda mis tavaliselt. Et nagu natuke kahju on lastest ja natuke nagu häbi ka – nad on nii ujedad laval. Kus hispaanlastel see ujedus, nad ei teagi, mis see on! Iga teismeline oligi sisuliselt sündinud näitleja. Nad ei mänginud, vaid läksid selle sisse, mida tegid. Nii et meil vedas hullult, et Bianka saab teatritegemist harjutada just siin ning tema otsus valida koolis gümnaasiumiosaks “kaunite kunstide” suund tundub ainuõige. Selle käigus, nagu nüüd näha, saab nii flööti puhuda kui videofilme valmistada.

Ma võiks igal sammul otsa vahtivat kunstiorgiat teile kirjeldada veel ja veel, aga alaline miks-küsija tõstab jälle pead. Miks ja kuidas see nii on? Upitan korraks eestlaste ego ja tunnistan, et asjade korraldamises või üleüldse pragmatismi nõudvates ettevõtmistes on hispaanlased absoluutsed tainapead. Nad suudavad ka kõige lihtsamast orgunnist täieliku kaose luua (kunst seegi!). Ent kas sedasorti abitus ei iseloomusta ka kunstnikke ja muidu boheemlasi üleüldse? Nende jaoks on tähtsam otseühendus südame ja keha vahel. Armastus, vihkamine, kannatamine… kui see nõuab väljendamist… noh, siis läheb kuidagi iseenesest nii, et sünnib mõni värss või kopla.

Ma haagin siia lõpetuseks ühe laulu ja üritan selgitada ka kaudset seost kirjutatu ja selle loo vahel.

Jumal ise teab (või ilmselt ei tea ikka ka), miks ma eesti meediast sellist kräppi loen, aga mõne päeva eest hakkas silma üks suurepärane eneseabi-piibel: 10 laulu, mille saatel on parim seksida vms Lood olid lisaks muidugi ka absoluutsed mõttetused, aga ainsa välja käidud hispaaniakeelse laulu selgituseks oli pakutud täiuslik pärl: kas mõnikord pole sensuaalne, kui mõni kutt sulle võõras keeles midagi ütleb ja sa sõnagi aru ei saa? Ja mina oma lolli aruga veel arvasin, et antud ettevõtmise kvaliteeti tõstaks keele mõistmine päris märgatavalt.

Sõnad. Naise hinge tähtsaimad lahtiriietajad. Kas need pole siis arte omaette? Teine sama päeva väljaanne õpetas noori hakkajaid daame armastuse akti alustalana hoopis kaloreid põletama ja mul hakkas neist kõigist lihtsalt kahju – mõelda vaid, et algselt eneseandmise ja tunneteväljendamisena mõeldud tegevus muutub kunsti asemel poolearuliste aeroobikatrenniks. Otse loomulikult sekundeerib neile alati ka jõuk meessoost netikommentaatoreid, kes arutavad asjatundlikult naisekeha mõõtmeid ja tihedust, otsekui oleks tegu autojuppidega.

Vaesed loomad, millest te küll ilma jääte!

Ja siis ma mõtlesingi, et kui mängiks teile Alejandro Sanzi “Quiero morir en tu veneno” – täislaks sensuaalsust ja äkki ikka tõesti toimib, kui mõni kutt võõrkeeles jne Nende jaoks, kellele ei piisa, tõlgin sõnad ära (üsna puiselt küll veel kahjuks vist). Ülejäänud minge kaloreid põletama.

Quiero morir en tu veneno

Tahan surra su mürgi kätte

Sina ja mina mu toas

pimedus, meie laul

olengi juba õnnelik.

Sa oled inspiratsioon,

sa lood ja oled looming

oled vihkamine ja armastus.

Tule!

Annan sulle kõik oma unistused,

sest elan illusioonides ega suuda nii

ja isegi kui ei soovi, mõtlen sinust.

Tules, milles põlen,

tahan surra su mürgi kätte

juua seda su nahalt ja oma nahalt.

Kaotan reaalsuse,

su valgus juhib mind unistuste suunas.

Otsin sind, mu arm.

Sina, täiuslikult ainult sina,

minu kujutluste vili,

sinule kaotan oma mõistuse

Tule!

Lõhu mu igatsus,

tahan surra su mürgi kätte

ilma sinuta ei oska ma elada

kannatan pigem sinuga kui sinuta.

Põleta mind oma tulega

tahan surra su mürgi kätte

sinu naha mürgi kätte.

Jah, kata kinni mu silmad

ja anna mulle juua

enne, kui päike tõuseb

Jah, võta omale mu elu

tee seda juba ometi.

Tule!

Annan sulle kõik oma unistused,

sest elan illusioonides ega suuda nii

ja isegi kui ei soovi, mõtlen sinust.

Tules, milles põlen,

tahan surra su mürgi kätte

juua seda su nahalt ja oma nahalt.

PS ¡Que arte tienes, Alejandro!