Kohtumiseni härjapea all!
Posted on: oktoober 27, 2010
See on pidulik peatükk turismihooaja lõpetamise puhul – ja natuke jätkuks sissekandele, mis puudutas Imelist Aeda, kust külalised enam välja ei saa (oleme paaril korral ka mõelnud maailmarändurite Tätte ja Matvere lõksupüüdmisele). Kirjeldaksin praegu hoopis olukordi (ega need nüüd nii harvad ka pole), kui aiast siiski väljutakse ning millised on väljakujunenud ekskursioonid/emotsioonid. Meie pisikesel mittetulundusmajapidamisel on pooleteise aastaga nimelt oma rutiin tekkimas.
Esimesel õhtul, külaliste saabudes on muidugi paratamatult jällenägemisrõõm ja imeline aed ning ma olen teile singid-oliivid- juustud ja sherry juba valmis pannud, aga pärast piduööd teeb Tom hommikusöögi või toob putkast churrosed (Tomi puudumisel teeb kõike eelpoolmainitut Silvia, sest tema on omainimene ning juba tuttav minu ebameeldiva harjumusega poole päevani magada). Päeval sõidame tavaliselt laevaga Cadizisse (see on minu giiditöö, sest ei eelda tingimata autot). Tom lausub meile alati kaasa sõnad “vii nad katedraali torni kah”, aga praeguse seisuga pole sinna peale Ingridi keegi ronida viitsinud. Kalaturul seevastu käime iga kord – nagu ka Genovesi pargis (no teate ju küll, seal kus on pügatud puud ja lahtiselt lendavad papagoid). Loomulikult räägin ma alati sellest, kuidas Cadiz on kõige ilusam linn maailmas ja kuidas selle katedraalil on mulle peaaegu fetishistlik mõju. Kas keegi seda kuulda võtab, on iseasi:)
Rand. Ujumine. Pärastlõuna ja Imeline Aed, praekalmaarid, kitsejuustu-tomati-rukolasalat, haisupp.
Õhtuti mukime ennast üles ja lähme El Puerto linna peale sheffama: kas samanimelisse cerveceriasse kaheksajalga galeegi moodi maitsma või lihtsalt Valdelagranasse (klassikaline rannapromenaad) või kesklinna praekalavalikut nokkima. Härrad joovad sherryt, daamid veini ja lapsed apelsinimahla.
Menukad on olnud ka külaskäigud kolmnurka Sanlucar de Barrameda – Chipiona – Rota. Viimane tundub (vaatamata mu Cadizi-pingutustele) külaliste lemmiklinn olevat, nii et peaks lisaks hiljuti võidetud Kuldluua tiitlile ka eestlaste menupaiga auhinna pälvima. Eks idülliline kohakene, kus rannapromenaadi ja kindlust ühendab vaid arhitektuurselt kaunis võlv, peabki inimestele meeldima!
Jerezes oleme hiljuti avastanud tädi Carmela, kelle omanimelises baaris toimuvad kord nädalas luuleõhtud erinevate hispaania kirjanike eestvedamisel ja kelle hääl on aastatepikkuse suitsetamise tulemusena emakaru tämbri omandanud. (Tädi Carmela on väga armas ja lahke ning alati valmis külalistele tasuta degustatsiooniks oma firmaroogi pakkuma).
Jerezega seostub lisaks flamenkole, (mille ees enamik meessoost eestlasi surmahirmu tundvat näib), ka hiigelsuur kaubanduskeskus Area Sur, kuhu külalised on suutelised tundideks kaduma ning kust väljutakse poekottide all ägades. Õige ta ka on: meie rebajased (allahindlused siis) pole mingid naeruväärsed “uskumatu pakkumine! Nüüd 15 protsenti soodsam!” vaid korralikud 70-80 protsendised laksud, mis silme eest kirjuks võtavad. Õnneks pole valdav osa inimesi aru sedavõrd kaotanud, et ostaks massiliselt kokku flamenkotantsijakujukesi, lehvikuid või härjaskulptuure. Küll aga kiidan heaks suveniirostud, mis kujutavad naljakate (sageli pisut frivoolsete) kirjadega T-särke, millega on hea Eestis laiata, sest keegi ei saa kirjutatust aru.
Pole pääsu ka lõuna suunas sõitmisest ehk Tarifast, Gibraltarist ja tee peale jäävatest imeilusatest hipirandadest. See tuulegeneraatorite, mändide ja düünidega palistatud nurk maailma lõpus on samuti alati sooja vastuvõttu leidnud (ja dai bohh kah, kui ei leiaks!). Kui eriti veab, leiame kuskilt ka mõne põrgulärmi tootva feria või end kompleksivabalt eksponeeriva nudisti.
Pisut kaugemale jäävatest paikadest oleme erinevate gruppidega ära proovinud veel Sevilla, Cordoba ja Portugali – need on põnevad territooriumid, mida tahaks veel isegi täpsemalt inspekteerida. Ühe eriti edumeelse, initsiatiivika ja armsa grupiga põrutasime koguni Madridi välja ning külvasime sealgi veidi kaost. Sellest ajast saadik olen muide armunud Madridi kiirrongi, millega hiljem kodulinna naasin. Kiiremat ja mugavamat transpordivahendit pole seni veel välja mõeldud, nii et kes edasiseks visiidiplaane peab ning end näiteks Madridi kohale suudab lennutada: way to go! Iga kell ägedam koht kui Malaga.
Imelises Aias on viimaste külaskäikudega tekkinud ka uus traditsioon: kohustuslik nutmine.(Vt eelmine peatükk eriti kurva muusika ansamblist!) Ma nimelt sunnin inimesi kuulama neid kolme lugu (ent ka mõningaid teisi) ning voila – olen suutnud nii mõnegi pisara juba välja pressida. Aga see pole Hispaania tingimustes kindlasti mingi häbiasi ja hingelised inimesed pälvivad minu eriti sooja suhtumise.
Jahtklubis käime alati kah. Ma jätaksin mainimata selle kuulsusetu korra, kui jalgsimatkal oma külalised peaaegu metsa ära eksitasin ning autojuhid, kellelt teed küsisime, meid saksa olümpiakoondiseks pidasid, ning rõhutaksin vaid, et jahid, päikeseloojang, mõnusad restoranid ja hea seltskond on üks perfektne ja peaaegu kohustuslik õhtuveetmise viis.
Kuna osa meie külalistest on nüüdseks juba korduvturistid, on välja arenemas ka uut sorti groteskne eneseiroonia: klisheelikud grupipildid mõne monumendi või vaatamisväärsuse juures (neist senine lemmik on telefoniga tehtud pilt Epust härjapea all, aga see tuli just täpselt nii halva kvaliteediga välja, kui loodetud, ega kannata demonstreerimist). Sellistel momentidel oleks ilmselt omal kohal ka eelpoolmainitud lehvikud või flamenkotantsijakujud. Ausõna, ma ei pane teile pahaks, kui te neid tõesti ihalema peaksite!
Nüüd, oktoobri lõpuks – ehkki taevas on veel sini-sinine ja ujumas kannatab samuti käia – tundub turismihooaeg lõppenud olevat. Ma magan end pisut välja ja hakkan siis kaeblema selle üle, et mul kellegagi aias vaielda pole (Tom on sellisest viljatust tegevusest juba ammu loobunud) ning keegi ei kuula minu kihutuskõnet Cadizi katedraali teemal.
Pisut statistikat:
ajavahemik juuli 2009. kuni oktoobri lõpp 2010.
17 gruppi
40 inimest (neist osa korduvad, edetabelit juhib kuldklient Silvia viie korraga)
lugematu arv päikeselisi päevi, praekala, veini ja rõõmu.
Aitäh, et mind välja kannatasite – ning uute kohtumisteni härjapea all!
Duendedelsur's Blog 
Lisa kommentaar