Duendedelsur's Blog

Tom idealistliku inimesena pidas plaani meie õuel joogalaagrit korraldada. Kui te nüüd ühes sõnas “g” “m-i” vastu vahetate, saate aru, millega kevad ja suvi meie aias tegelikult resulteerunud on.

Hea küll, ärge muretsege: hulgaliselt praekala ja muid mereelukaid, päevaseid ja öiseid suplemisi, erinevaid linnaekskursioone, inspireerivaid vestlusi (isegi töiste ja maailmavallutuslike plaanidega) ja meeleolukat muusikat latiinoulust laulva revolutsiooni ja iiri pubiviisideni välja on seda kõike samuti saatnud. Koguni “Ühtne Eesti” ja “Punane elavhõbe” said vaadatud. Kuna üks osa teist pole ikka veel El Puertos käinud ning teine osa on üldiselt avaldanud soovi tagasi tulla, siis kirjeldan põgusalt, mis laagriprogrammi seni kuulunud on.

Kui praegu arvestama hakata, meenub mulle ainult kaks kuud, mil tõesti külalisi pole olnudki: veebruar ja mai. Hetkelgi on meil kolmeks nädalaks siin teismelised tütarlapsed, kaks Bianka sõbrannat ja endist klassiõde, kuid nendega on lihtne – peamiselt paelub neid pimedas ning konditsioneeritud õhuga toas õudusfilmide vaatamine ja hirmsa häälega karjumine. Laiemas plaanis tundub külalistega novembrini muretu olevat – ja ma ei kirjuta seda hirmust, vaid vaimustusest, ehkki tuleb tunnistada, et vähemalt tänavusuvine maailmameistriks saamise ja olemise periood oli…. kuidas seda nüüd öeldagi… intensiivne.

Samas avastasime selle käigus imelise uue spordibaari meie linnas: Sport House Bar. Kaks korrust täis suuri ekraane, jalg- ja korvpallikujulisi pöördtoole, suurepärast peene disainiga, lausa eesti lounge`ide vaimus toitu, mille tohutu kogus maksab kaks-kolm eurot ja muidugi ülivastutulelikku rahvast. Lausa kahju, et see MM nii harva toimub!

Samas polnud ka pisikestes baarides räuskamisel suurt häda. Loodetavasti ka mitte näiteks tolles toredas Cadizi sherryurkas, mille pinda enne ühegi naisterahva jalg puudutanud polnud (selle tõestuseks oli ainsa kempsuna aastakümneid vastu pidanud pissuaar), kuid kus sellest hoolimata (või siis tänu sellele) daamidele sundimatult tasuta vein välja tehti ning üks püsiklientuuri onudest Natule mündi kinkis, et mine, laps, osta omale kommi.

Või härjapäid täis, tohutu toiduvalikuga iseteeninduskõrts Sanlucaris, kuhu ühel päeval oli akvaariumiga üles riputatud elus kaheksajalg kirjaga: “See on kaheksajalg Paul (el pulpo Pablo), kes ennustas Hispaania võitu!”

Kuigi krokodille meile tapasetaldrikult ei serveeritud, oli nendegi külastamine ja katsumine 1200 elanikuga farmis omaette elamus ning selgitas, kust on pärit kõik need hääled, mida dinosaurused Hollywoodi filmides teevad. Kes käis, see mäletab.

Aga tagasi meie õitsvasse aeda, mille põõsaid Tom siiani pügada ei raatsi, sest mahalõikamisega kaoksid ka õied, mis muidu pool aastat jutti oma olemasolu naudivad. Ja kus +54 kraadiga (senine maksimum) ei kannata istuda muidu, kui end kastmisvoolikuga regulaarselt niisutades. Kindlasti on eestlase kadakajuurena püsiva pidutsemisvisaduse üle veidi hämmingus ka meie ülemised naabrid, terveks suveks El Puertosse kolinud hispaania poisid, kelle rõdult alla sadanud aluspesuga meie rotinottijast kutsikas ühel päeval andunult müras.

Saan aru, et grillkalmaaride, acediade ja kitsejuustuga salati kõrval omandas kultusliku tähtsuse haisupp tomati, küüslaugu ja valge veiniga. Nii lihtne valmistada, et tänama ei pea mitte mind vaid emakest maad kogu selle värskuse eest, mida ta meile pakub. Viimati suutsin sellega ekstaasi viia kaks hispaanlast, Adriani ja tema sõbra Arcayo, kellega seoses mind tabas mõte, et oleksin meeleldi nõus ülejäänud elu geishana veetma. Ainult kalasuppi keetma, seda meestele ette tassima ning vahepeal intellektuaalset vestlust pidama ja pilli mängima, sest harras tänulikkus ja usinus, millega sulle vastatakse, kaalub kordades üles selle tillukese vaeva, mille ettevalmistuseks justkui näinud oled. Aga ma pole kindel, kas see jaapani meeste puhul samamoodi on.

Igal juhul on see külalistetulv päädinud lapse totaalse ärarikkumisega. Natu on nüüd täiesti veendunud, et iga päev ongi pühapäev ning ta on kahtlemata ära teeninud selle, et onu Ivar või tädi Kärt ostavad talle kingitusi enne, kui laps küsib, nii et silm ka ei pilgu (seda kõike vaatamata asjaolule, et nad Natu eesti keelest enam eriti aru ei saa).. Või et kaks hispaania onu, elusad mänguasjad mõistagi, käputavad tema ees, hüüdes hardunult “guapa!!!”

Peaaegu kõigi nende külalistega on meil siiani teoks tegemata nii mõnedki plaanid: vallutamata Portugali rannad, tshillimata pikemat aega hipikuurortides lõuna poole sõites, vahtimata Sevilla arhitektuurilised imed, vaatamata mõni vabaõhu-flamenkoetendus, käimata salsaklubides, matkamata Cadizi mägedes…. sedavõrd maagiline on olnud meie aed. Ausõna, isegi köitvam kui Tõnis Mäe oma, mis – naine, teil pole minuga vedand – on tarvis üles harida või vendade Urbide imeline aas, kus puud hüüavad hääletult ja rohi sosistab. Siin ei sosista ega hüüa teil hääletult keegi, venga! unustage ära! Naabrieit alustab juba varahommikul valjuhäälset kaagutamist oma Downi sündroomiga tütre peale.

Mida ma öelda tahan? Tulge! Tulge uuesti või tulge esimest korda! Ja vabandage, et ma nii harva kirjutan. Mitte, et aed oleks tarvis üles harida, vaid elada on vaja, siis on, millest kirjutada!