Duendedelsur's Blog

Hispaania kogukonda sisse elades olen järjepidevalt hoidnud silma peal ka kolleegide tegemistel. Mis on kohati väga naljakad.

Peamise lektüüri hulka kuuluvad valdavalt kohalikud lehed: Diario de Cadiz, Diario de Jerez ning otse loomulikult meie El Puerto tasuta väljaanne Noticias Locales, mis tundub olevat linnavalitsuse ametlik häälekandja.

Esmalt arvasin just viimast olevat põhjuseks, et lehefotodel näeb valdavalt lipsustatud mehi midagi allkirjastamas, kätt surumas või pressikonverentsidel mikrofonide taga istumas – rääkigu artikkel  pealegi ilutulestiku festivalist või tuunikala püügist. Kuid ei. Äravahetamiseni sarnaseid pilte leiab kõigis suuremates ja väiksemates ajalehtedes – ikka mõni onu (sekka ka tädi), pikk laud ees, tähtis nägu peas. Tõenäolisem seletus sellistele piltidele on ilmselt hispaanlaste bürokraatiaihalus. Nad jumaldavad igasuguseid kirjalikke dokumente, mille olulisusest on teinekord täiesti võimatu aru saada, ning sellega seoses siis ilmselt ka kogu allkirjastamise protsessi.

Siinkohal tahan tervitused saata oma musketäridele, endistele töökaaslastele EPLi fototoimetusest, kes tõupuhaste autistidena seda blogi küll ilmselt ei loe (aga ehk keegi annab tervitused edasi?) ja kelle jaoks pildistamine pressikonverentsil oli kõige ehedam õudusunenägu, et mitte öelda lihtsalt välistatud võimalus. Nendele poistele, kes mõnikord elava pildi saamiseks planeerisid kasvõi kassitopist auto pagasnikus kaasas vedada, et kohustuslikele natüürmortidele elu sisse tuua. Ja eks nad said oma supertöö eest aeg-ajalt tunnustatud kah. Os quiero, chicos!

Teisalt, eilses Diario de Cadizis ilmunud naturalistlik fotoseeria sellest, kuidas bussi alla kinni jäänud surnukeha elustada ja välja tirida püütakse, on midagi, mida eesti meedias reeglina samuti ei ilmuks. Laste pildistamine, muide, on Hispaanias nii karmilt reguleeritud, et laste fotosid meedias praktiliselt ei näegi.

Et kõik need pildid 100% jaburalt ei mõjuks, aitab kaasa ilmselt ainult see, et siin ilmanurgas elavad  valdavalt silmatorkavalt nägusad inimesed. Küsisin Adrianilt, kes on ju ometigi mainekas ülikoolis ajakirjanikuks õppinud ja lausa magistergi, miks neid tegevuseta päid (ametnikke, mitte surnukehi pean hetkel silmas) ometi lakkamatult ära trükitakse ning tema vastas, et hispaania poliitikud ongi igavad. Ilmselt ei püstitunud tema jaoks küsimust minuga sarnase nurga alt.

Tihti juhtub sama ka artiklitega – pikalt ja põhjalikult algab lugu sellega, kuidas linnavalitsus või mõni komitee kokku sai ning 4000 tähemärgi lõpetuseks selgub parimal juhul ka, mis küsimuses kokkusaamine toimus. Mõnikord meie, uus-portuensede jaoks ei selgugi, sest jätkuloo tausta reeglina uuesti ära ei tooda.

Aga sugugi kõik pole nii hall, ilmetu ja igav! Üks minu lemmikrubriike on kahtlemata lugejakirjad. Kui Eestis püütab iga grafomaan oma võimete piires lehetoimetusele saata midagi analüüsile sarnast, siis siin on need leheküljed elu enese päralt. Teemaks võib olla: ma armastan oma onu nii hirmsasti, et tahan talle lehe kaudu seda teatada (jutt ikka siirast ja perekondlikust armastusest, mitte instsestist). Või: mul oli koolis üks nii vaimustav õpilane, et tahan talle tuult tiibadesse soovida. Üleüldse esimest vaenulikuvõitu avaldust ühe hispaanlase (õigemini hispaanlanna, naised on siin enamjaolt kurjemad kui mehed) poolt nägin meie kohalikus lehes: “Go home, quiris!” (Kebige koju, valged!),  põhiliselt pahandas lugupeetud kolumnisti kuurortlinnas toimuv lärm ning see, et tal oma autot kuhugi parkida pole (vrd Pärnu külalislahkus?).

Võib ka luuletada. Üks, välisel vaatlusel vaevalt täiskasvanuikka jõudnud noormees meie lehes seda korrapäraselt ka teeb. Jääb mulje, et ta on lihtsalt õnnetult armunud.

Ja kuigi kirjade rubriigi all ilmub alati toimetuse märge: kirjad ei tohi olla pikemad kui 20 rida, pole ma siiani kohanud veel ühtki sellele tingimusele vastavat saadetist. Muide, lugejakiri peab alati olema varustatud aadressi ja ID-kaardi koopiaga! (Vaesed Delfi kommentaatorid paneksid viimases meeleheites lõpuks ennast põlema, sest sellistel tingimustel teisi enam ahju ajada ja põlema panna ju ei saaks).

Edasi palun lastel ja nõrganärvilistel blogi sulgeda, sest juttu tuleb nüüd minu teisest lemmikleheküljest, milleks on kuulutused, täpsemalt need, mis ilmuvad rubriigis “lõõgastus”. Mingit hägust kohvipakkumise ja massaazhijuttu siin ajama ei hakata. Maailma vanim amet on Hispaanias aus ja seadusega lubatud, seega võib kohata ka kuulutusi nagu “Laura y Maria – dos por uno”  või “oferton: lesbico autentico solo por 40 euros!” (Sellised sõnad ei vaja tõlget, ega ju?)

Oma pakkumistes tagasihoidlikkust ei viljeleta – kikkis pepu, kitarrikujuline keha, infarkti tekitavad kurvid (teisiti ei oska küll sõnaühendit  “curvas infartas” tõlkida) leiavad kenasti üles loetlemist ja tekitavad ilmselt rohkem kujutluspilte kui küsimusi. Aga tagajärjetult olen teada tahtnud (Tom ei ole minu provokatsioonidele alla vandunud ning asja uurima läinud), millised näevad välja naised, kelle rinnaümbermõõt on väidetavalt 150, 160, 180 cm? Võttes arvesse, et hispaanlannad on meist, põhjamaalastest, mõnevõrra lühemad, tekib füüsikaseadusi silmas pidades visioon kellestki, kelle tissid tükk maad enne omanikku ümber nurga lähevad ning vanemas põlves mööda maad järele lohisevad. Kas pole siis nii?

Ja need pole ainukesed küsimused. Ma muidugi aiman, mida võiks tähendada “prantsuse ilma” ja “sügav kreeka” teenuse kontekstis ning pole ka piisavalt lihtsameelne, et uskuda, et kuulutus “depileeritud küülikuke” on kogemata loomade müügi rubriigist valesse kohta sattunud. Ja ikkagi: miks prantsuse? Miks kreeka? Äkki on seal mingeid pikantseid ajaloolisi nüansse? Aga oh häda, naisena ei saa ma vist seda kunagi teada, ehkki aeg-ajalt annavad oma teenustest teada ka täiusliku varustusega brasiilia poisid. Aga vaevalt nad ajaloolase haridusega on, nii et see pole üldse nii põnev.

Surmakuulutused on eestlaste omadest umbes kaheksa korda suuremad ning käsitlevad alati ka seda, kelle “oma” lahkunu oli – ehk siis näiteks donja Carmen see-ja see, kes lahkus 88-aastaselt ja oli don Eduardo abikaasa. Soolist diskrimineerimist siin ei toimu, don Eduardo on samamoodi jätkuvalt donja Carmeni oma, kui ta ükskord manalateed läheb. Aga elavad hispaanlasenahad ikka hirmkaua. Vaata, palju vaatad, kuulutused teatavad ikka 90-ringis lahkunutest.

Vot selline on elu.

Või siis surm.