Duendedelsur's Blog

Kohe, kui nägin, et sellise nimega külapidu on Trebujenas toimumas, sündis otsus sinna minna. See tõotas olevat midagi sama jaburat nagu Alice Imedemaal ning tõesti, me ei pidanud pettuma.

Esmalt muidugi asjaolu, et tegu on üritusega, mis hoiab elus samanimelist rahvustoitu “Garbanzos como conejo” – kikerherned nagu küülik, aga küülikuga pole sel roal peale nime ühist muud kui üks hämar legend, et see toit tõusis au sisse sõjajärgseil nälja-aastail ning kikerherneid püüti neile lisatavate maitseainetega ära petta nii, nagu nad sisaldaksid ka küülikuliha. Ise kahtlustan, et kogu sellel ogarusel on rohkem tegemist antud peo teise peaosalise, mosto ehk noorveiniga – kaine pea ei suudaks sellist fantaasiarikast pilotaazhi (valetan kikerhernestele!) ilmselt sooritada. Ent kõik see muudab ürituse ainult ahvatlevamaks ja salapärasemaks!
Me jõudsime kohale umbes keskpäevaks ning juba linna sisse sõites torkas silma üks veider asjaolu – garaazhe meenutavate ehitiste (olgu nad siis töökojad või veinikeldrid või laod või jumal teab mis) uksed olid kõikjal valla ning inimesed paistsid seal sees lõket tegevat ja midagi küpsetavat. Julgemad olid vihma trotsides siiski laadaväljakule tulnud ning seal siis saigi erinevate lettide taga maitsta neid kikerherneid, mida oli hautatud koos riisi, loorberi, küüslaugu, safrani, valge veini ja peterselliga. Lisaks ehtis iga letti 15liitrine mostopakk, millest iga soovija võis topsi niristada nii palju, kui hing ihaldas. Et tegu on tõepoolest teaduse ja traditsiooniga, viitas eakamate hispaanlaste käitumine: kui hautis või vein ikka ei maitsenud, sülitati see sealsamas põlgusega maha ning kiruti häälekalt. Hiljem selgus, et omavalitsus annab igale üritusest osa võtta soovijale kilo riisi, kilo kikerherneid ja 15 liitrit mostot ning need on siis üleüldiseks degusteerimiseks. Kroonuvärk, sülita, kui tahad!
Kõik tundus väga tore, aga hakkas taas sadama. Trotsisime viimast asjaolu ning otsustasime külas veidi ringi vaadata, ikkagi esimene kord. Neid garaazhipidusid paistis ümberringi veelgi ning äkitselt ilmus ühest sellisest põrguaugust kellegi pea, mis küsis saatusliku küsimuses: “Kas te õlut tahate?”
Me pole kumbki Tomiga suuremad õllesõbrad, Natust rääkimata, aga uudishimu sai meist otsemaid võitu. Juhhuu, meid paluti salapärasesse garaazhi!!! Rahvast oli seal kõvasti, ikka mitukümmend, neist umbes veerandi moodustasid erinevas vanuses üleni tuhaga määrdunud lapsed. Enne, kui me oh või möhh öelda jõudsime, suruti meile kätte õllepudelid ja taldrikud kikerhernes-küülik roaga ning kohe pärast seda grill-liha.
Meid lõksu meelitanud mees (kahjuks ei tea me tema nime siiani) meenutas välimuselt pigem põhja-eurooplast, ehkki oli pärit hoopis Almeriast. Seejärel saabus kohe tema nõbu, kes rääkis, et too blond mees olevat tuntud ka kui härra “Imeline Maks”, sest suutvat ka pärast kolmepäevast pidu vanemate põllumaal hullupööra tööd rabada. Ennast tutvustas ta Antoniona ning pidi olema advokaat Sanlucaris. Osad tuhased jõmpsikad olid tema ja osad nõbu omad.
Me tõesti ei jõudnud ei klaase ega taldrikuid tühjaks teha, kui juba lajatati uue laariga ning nii lakkamatult. Imeline Maks tõi tagaseina tünnidest spetsiaalse konksuga tõmmates välja vanavanemate 102aastase oloroso ning solvang oleks olnud sellestki ära öelda. Ühtlasi valgustasid erinevad peolised meid, et keedavad oma kikerherneid juba hommikul kella seitmest saadik ning kui ilm lubaks, teeksid nad seda kahtlemata linnaväljakul.
Kui suu vähegi tühjaks sõime, pidime jutustama iseendast ning oma Andaluusias elamise motiividest, millest viimane leidis loomulikult sooja vastukaja.
Et kolleegid kokku viia, talutati mind kättpidi Jose Manueli juurde, kes on ajakirjanik Jereze ajalehes “La Voz” ning me saime mõnda aega arutada oma tööga seonduvat spetsiifikat koos lubadusega seda tulevikus täiendavalt teha.
Aga mingi hetk hakkasid joodud õlu ja mosto välja küsima. Kuna ühtki kempsu lähikonnas ei paistnud, uurisime Antoniolt, mida sellises olukorras teha. Seepeale võttis üks naisterahvas meid sappa ning viis garaazhipealsesse korterisse pissile. Elutubadest möödusime peaaegu kikivarvul, sest seal kõneldi täiesti ebahispaanlaslikult poolihääli. Tänasime viisakalt ning suundusime vastleitud sõprade juurde tagasi. Alles natukese aja pärast küsis Imeline Maks möödaminnes, kas me ikka teame, kes seal üleval korteris elab: linnapea ise! Võib öelda, et see oli meie elukäigu kuulsaim ja auväärseim pissilkäik!
Rahvas garaazhis lisandus ja vaheldus, lapsed – jah, ka meie Natu oma pühapäevakleidiga – muutusid üha tuhasemaks ning olid lisaks ka näod saviga kokku määrinud. Vanemad vaatasid neid hardunult ning hoidsid õue vihma kätte jooksmast või lõkkesse kukkumast.
Just Natu vahendusel, kes oli jumal teab kellele käinud rääkimas, et elab El Puerto de Santa Marias, sattus mu teele järgmine noormees, 24aastane trompetiüliõpilane, kelle nime ma samuti kahjuks ei tea, ent kes juhatab El Puertos seda noormeeste pasunakoori, mis enne Semana Santat jõeäärsel promenaadil harjutamas käib. Tema nõbu, kes välisel vaatlusel polnud teismeeast veel välja saanud, kuid hoolitses meie eest suure pühendumusega, pidi jällegi Sevillas klarnetit õppima. Et garaazhi kogunenud intelligentidele ja kunstiinimestele meeldivat vaheldust pakkuda, saabusid ka andaluusia Aiku ja Pets. Või Beavis ja Butthead, kui soovite. Kaks tuttmütsides rekkajuhti (teineteise nõbud loomulikult, kuis teisiti), kes järjekindlalt kutsusid meid slovakkideks ning rääkisid, kuidas nad meie kanti (Slovakkiasse siis) Hispaaniast lilli veavad. Ühe repliike täiendas teisepoolne heakskiitev höhöhöh.
Kuigi Antonio oli meile rääkinud, et tegemist on peñaga ehk Hispaania mõistes ametliku sõpraderingiga, ei saanud me öeldu mõttest päris hästi aru – peñad pühenduvad tavaliselt ju ühistele tegevustele nagu jalgpall või flamenko. Siinsete ühistegevus näis eeskätt söömise, joomise ja naermisega seotud olevat.
Peña nimi “Amanda manda” (Amanda käsib) oli aga tõepoolest ka uksele kleebitud. Need tühised kaheksa tundi, mis Imedemaal veedetud sai, möödusid nagu linnutiivul.
Ühesõnaga, palju toredaid inimesi, palju nõbusid ja elu nagu hernes. Või kikerhernes.