Juuksuris saab siin alati nalja ja äkki see ongi saladus, miks põlishispaanlannade juuksed on imekaunid?. Ehkki ükski juuksureist ei suuda mulle pähe tekitada samassugust vapustavat lakka, leidsin viimati juuksurit külastades peaaegu oma tulevaste raamatute kunstniku.

Oma esimesest juuksurikogemusest Lolaga, kes avaldas pikantseid üksikasju oma suguelust, olen ma teile juba kirjutanud. Seejärel tuli Loli, kellel oli töö juures kaasas väike, jalgrattaga mööda salongi tuuritav tütar. Nagu igas korralikus hispaania salongis, astusid sealtki aeg-ajalt läbi sugulased ja naabrinaised, et sõnake juttu puhuda.

Suvel avastasin Vicente, aga ma ei teadnud siis veel, kui kõva mees ta on. Astusin lihtsalt hea õnne peale sisse ühest juuksurile viitavast uksest kesklinnas, kus omanik sundimatult suitsu tehes parasjagu prouadega tsättis ja mulle õhtuks meeleldi aja kinni pani.

Kui tagasi läksin, oli prouade arv veelgi suurenenud ning pidin seetõttu kolmveerand tundi lihtsalt ootama. Jutt käis otse loomulikult ümber jalgpalli, sest MM oli mõne päeva eest alanud. Põhilise sauna sai miskipärast Brasiilia koondis ning keset värvi pähemäkerdamist taipas Vicente mult küsida, ega ma kogemata brasiillanna pole. (Kas ma näen välja nagu brasiillanna? Hmm, tahaksin tõesti, et näeksin!).

Eesti ei öelnud talle jalgpallikontekstis loomulikult midagi, mistõttu osutusin ebahuvitavaks vestluskaaslaseks, jäädes alla isegi uuele kliendile, kes kompleksivabalt peegli ees kogu rahvale demonstreeris oma hiljuti paigaldatud hambaimplantaate.

Ent sest polnud katki midagi. Oligi huvitav vaikselt jälgida, kuidas juuksurihärra asjatundlikult hispaanlannade siidiseid juuksekoski triikis, ise järjepidevalt korrutades: “Te queda muy bien!” (See sobib sulle väga hästi!) Siis tegi ta ka minu kohal kääridega täpselt kaks liigutust (sarnast kiirust ja osavust märkasin varem ka Lola juures), kasseeris 25 eurot (mida oli oluliselt vähem kui eelmiste kogemuste puhul) ning saatis ka minu “te queda muy bien!” saatel teele.

Olin Vicente ja tema töö tulemusega väga rahul, aga kui saabus järgmine kord tema jutule minna, oli tema salongi uks lihtsalt suletud. No võibolla oli ta parasjagu suitsu ostmas või käis kusagil jalgpall, kes seda teab, selgitavat silti ta uksele jätnud polnud. Niisiis sattusin paarsada meetrit eemal tegutseva Vicky juurde.

“Vaata ette, sa kukud kohe pikali!” röögatas algatuseks fööni alt üks kolossaalsetes mõõtmetes neegrimaadam, kui sisenesin. Noh, mu ketsipael hakkas just lahti tulema.

Vicky on Dominikaani Vabariigist pärit mulatitar. See ilmselt selgitab ka tumedamavärviliste rikkaliku kontsentratsiooni tema salongis ja selle ümbruses. Vahepeal laienes kogukond sedavõrd, et Vicky unustas ära, et pidi lisaks värvimisele mu juukseid ka lõikama ning tasapisi lisanduvad kliendid muutusid järjekorra tõttu natuke rahutuks. Ent asi lahenes kohe: üks eriti valju häälega naabrinaine asus vabatahtlikult järgmise kunde pead pesema ja lõikuseks ettevalmistusi tegema. Vicky abikaasa astus samuti läbi, jutustas üksikasjalikult, mida temaga arsti juures tehtud oli ning pissitas tualettruumis ära nende ühise tütre, kui laps oli seda korduvalt ja häälekalt nõudnud. Dominikaani inimeste omavahelist rõõmsat hõikumist saatsid (samuti muljetavaldava helitugevusega) plaadilt tulevad bachata- ja cumbiarütmid.

Aga sisemuses olin siiski otsustanud Vicentele truuks jääda. Võibolla nende ekstrentriliste kunstfotode tõttu, mida ta muidu tagasihoidliku välimusega salongi ehtisid. Ja õigesti tegin kah.

Järgmisel korral teenindas ahelsuitsetajast Vicente minuga paralleelselt üht prouat, keda oli kohe ootamas puusaproteesi vahetus ning jutt käis detailselt ümber sellega seonduva. Ootereziimile saabus veel üks ladina-ameeriklanna välimusega vanaproua, kes juuksuritooli norsates magama jäi.

“Ta on väga väsinud, sest käib öösiti tööl,” suhtus Vicente klienti mõistvalt ning mõnda aega valitses vaikus.

Siis saabus minu tund. Tal lihtsalt parasjagu polnud kellegi teise vastu rohkem huvi tunda. Kes ma olen? Ah et Eestist? Külmkülmkülm, muidugi. Miinus kaks lausa? Oimaeikujutaette. Vahel lausa miinus kakskümmend? Oimasureksinärapäristõsiselt. Kas tohib küsida, mis mind siia tõi ja mida ma siin teen?

Siitmaalt – pange tähele – saabus kannapööre. Kinnitan teile, et ma pigem ütlen oma ametiks tagasihoidlikult “ajakirjanik” ning kavatsen kirjanikutiitliga laiata alles siis, kui midagi reaalselt ära teinud olen, aga Vicente ristküsitluse all pidin siiski tunnistama oma autorlust mõningate raamatute puhul pluss asjaolu, et tegime sõpradega oma kirjastuse ning ma kavatsen lähiajal paar raamatut veel avaldada.

Kirjanik! Poeet! Võibolla see ehmatab teid veidi, aga niisuguse ameti esindajad on hispaanlaste hulgas tunduvalt kõrgema staatusega kui pangadirektorid või börsil pappi kokku ajanud pururikkad.

Siitpeale vestlesid niisiis omavahel kaks kunstiinimest, mis tähendas, et Vicente lõi letti erinevad ajakirjad ja albumid, mille jaoks tema soenguid ja make uppe teinud ning pildistanud on (kusjuures osa neid olid rahvusvahelised ning pildistamiskohtadena seisis Milano ja Pariisi kõrval miskipärast ka El Puerto de Santa Maria). Peaaegu oleksin juba leppinud faktiga, et peame oma kirjastusega nüüd kohe ka juuksuriajakirja välja andma hakkama, kuhu Vicente tublisti kaastööd teeks. Kui sellest mõttest siiski asja ei saanud, uuris Vicente, kas mu raamatutel on juba kaanekujundused ja illustratsioonid olemas ning ma veetsin, värv peas, tubli pool tundi tema arvuti taga võimalikke erinevaid variante vaagides. Seda paraku järgmiste kordade jaoks, sest esimesed kaks juba on ühe geniaalse kujundaja (Villu maravillu!) käes. Vicente oli küll veidi löödud, et peab oma suurepäraste ideedega ootama, kuid lohutuseks tohtis ta näidata veel paberkandjal fotosid, kus pruutmodellina erinevate kindluste ja katedraalide ees poseerib tema 24aastane tütar.

Kaks kääriklõpsu, “te queda muy bien”, 25 eurot ja äraminek. Lähen Vicente juurde tagasi. Kui mitte raamatukaante, siis selle pärast, et ta tunneb oma tööd hästi. Pariis, Milano ja El Puerto de Santa Maria, vohh! Illustratsiooniks teile mõned tema fotod, mille veebist leidsin. Ega te ei hakanud autoriõiguste pärast muretsema? Olen kindel, et ta läheb hoopis uhkusest lõhki!

http://www.fotoplatino.com/fp4228