Proovin seekord natuke tõsisemalt, sest olen mures. No teie pärast ikka, mis meil siin sinise taeva ja kõrvuni suude kuningriigis viga võiks olla?

Võibolla olen lihtsalt pateetiliseks välis-eesti tädiks muutumas, aga see pole ka ime, sest viimasest Eesti-visiidist on 8 kuud möödas ja ma olen sealsete uudistega kursis peamiselt vaid meedia kaudu. Just see ongi see, mis muret teeb – vaatamata asjaolule, et olin ise erinevate meediakanalite toodangu juures tegev kokku 18 aastat ja peaksin teadma, et Õhtulehe tegelikkus ei pruugi peegeldada täistõtt kogu EW-st. Probleem on pigem selles, et pea ükskõik millisest avaldusest vaatab otsa vastandamine.

Et mehed on sead ja naised ussid, pole muidugi mingi uudis, aga viimasel ajal on see tõdemus hakanud uusi tasapindu vallutama, nagu ei tohiks üleüldse milleski enam ühel nõul olla. Eriti kütab seda suhtumist Postimees. Hea, et ma nii kaugel elan, siis ei pea häbenema, et mehed mulle meeldivad ja terve hulk naisi (sõbratare) kah.

Noored versus vanad on loomulikult sama teema. Ühed koperdavad jalus ja teised on eluaeg hukas olnud. Tigedad on niikuinii mõlemad.

Õpilased versus õpetajad. Teenindajad versus kliendid. Linn versus vabariik. Välismaalastest ja omasooiharatest pole mõtet rääkida, need vastanduvad niikuinii kõigile ja kõigele, nii et neid küll ükski täie aruga inimene ei salli.

Üleüldse oleks targem tablette võtta või vähemalt end alailma ilukirurgidel nüsida lasta, sest sellega kes su seest või peeglist otsa vaatab, tuleb teiste vastaste puudumisel samuti tülitseda.

Nüüd, kullakesed, kardate te kindlasti mingit multikulti ja halastuse loengut (Söö! Palveta! Armasta!), aga ma tegelikult tahaksin meelde tuletada, kuidas sellise rusikas-püsti olekuga üldse elada on võimalik?

Kuhu jääb see vastandumine siis, kui tal oleks parasjagu praktilist väljundit – näiteks enese eest seismine meeleavaldustel või streikide käigus? See oleks piinlik, sest kõik teevad nii ja mina pole ometi nagu teised?

Kunagi ütles üks väga tark inimene, et suurrahvastele on omane karjamentaliteet ja väiksem individualistlikkus. Eks ma seda siin ka igapäevaselt näen. Esmaspäev on koolitoidu kontekstis küpsisepäev, mis tähendab, et igal lapsel Natu koolis on kaasas küpsis. Kui meie oma algselt õuna või – veel hullem – porgandiga välja ilmus, vahiti teda nagu imelooma. Nüüd on ühistegutsemise meelsus temast sedavõrd üle käinud, et ta nõuab kooli minnes omale kindaid kätte ja mütsi pähe, sest teistel ometigi on. Aga päevane temperatuur tõuseb meil ju siiani 30 kraadini!

Koolivorm kehtib siin vaid mõnedes koolides, kuid suguvõsavorm seevastu pea kõigis peredes, vähemalt pühapäeviti. Sama pere lapsed, vanusest hoolimata, riietatakse identsetesse rõivastesse ning kui laste sugu on erinev, olgu siis vähemalt värvid samad! Ja siis promeneerima, sest nii teevad pühapäeviti kõik pered.

Vahel olen sattunud bussi üheskoos inimestega, keda pealtnäha sama maapind kanda ei tohiks: ninaneetide ja I-Podidega lärmakad teismelised ning pärlite, lehvikute ja sonimütsidega (sama lärmakad) vanainimesed. Selle asemel, et üksteise suunas iniseda, sülitada või harjavarrega vastu pead anda, muutub see esmapilgul täiesti sobimatu seltskond homogeenseks rõõmsaks massiks, kes omavahel üle bussi hõigub ja teinekord lausa musitades lahku läheb.

Situatsiooni, et hispaania naist tabaks Vändra-Aveli saatus ning mõni mees talle esmalt “inetu!” hõikaks ja hiljem jalaga kõhtu lööks, tõrgub mõistus ette kujutamast. See pole lihtsalt võimalik. Kõik naised on ilusad. Kõik mehed on toredad.

Kui Eestis on käibel irooniline küsimus “mingi daun oled vää?!”, siis siin on Downi sündroomiga inimene otse inglistaatuses. Ausõna, üleeile istusime ühes baaris, kuhu koos vanematega sisenes sümpaatne daunikust noormees. Terve baar kallistas ja musitas ta üle ning hõige “guapo!” (iludus!) kõlas peaaegu ühest suust. Kõige kuulsamast Downi sündroomiga inimesest, hispaania jalgpallikoondise treeneri Vicente del Bosque pojast Alvarost rääkimata. Kogu MM-i võidueufooria juures peab hispaania rahvas kõige emotsionaalsemaks just hetke, kui Alvaro pärast võitu telekaamerate ees esines.

Võõravihast seoses üleeilse õhtuga veel nii palju, et meid, kaht guirit, lihtsalt ei lastud ühest baarist välja enne, kui olime baariomaniku kulul süüa ja juua saanud ning kohapeal pidutsenud onud meile tekiilat välja teha ja üht rahvuslikku mängu õpetada olid jõudnud. Nende heasoovlikkuse ärateenimiseks ei pidanud tegelikult tegema muud, kui lihtsalt ühte lauda maha istuma.

Lapsed kuuluvad loomulikult kõigile ning on eestkätt tehtud kallistamiseks ja musitamiseks. Ühel päeval sõitsime bussiga mööda ühest koolimajast, kus lastel kogemata pall üle aia lendas. Juht pidas bussi kinni ning reisijate hulgast kõige vanem mees ukerdas välja, et see pall neile tagasi visata. Seejärel tuli ta uuesti peale ja me sõitsime rahumeelselt edasi.

Nii võibki märkamatult välja kujuneda, et käsi hakkab sügelema, kui ratastooli näed. No et kohe tahaks aidata. Et kui AFANAS (vaimupuuetega inimeste ühendus) päevasel jalutuskäigul vastu tuleb, siis naeratad neile südamest, mitte viisakusest. Tasemeni, mille saavutas minu silme all üks naine, kes täiesti võõrale teismelisele tüdrukule bussis pileti ostis, kuna juhil polnud 20eurosest plikale tagasi anda, pole ma põhjamaiselt pika juhtme pärast veel arenenud, aga püüan. Sest karjaelu on mõnus. Kari on just nii nõrk või tugev kui ta nõrgim lüli. Inimesi usaldada ja teada, et sind hätta ei jäeta, on imeline tunne. Elu on ilus, sest teiste kavatsused on siirad ja heatahtlikud – ja su enda omad sellest lähtuvalt samuti.

Aga kuidas see kõik välja kukkus? Mida ma praegu tegin? Vastandasin! Oh appi, nagu uus Sami Lotila! Tulge parem siia – ja me oma karjaga uputame teid armastusse!