Rahvaste paabel Al-Andalusis

Posted by: duendedelsur on: juuli 21, 2010

• In: Erinevad rahvused Hispaanias
• Comment!

Kui te Malaga lennujaama asemel potsataksite kogemata otsejoones näiteks Granadasse, võtaks jahmatus teil ilmselt hinge kinni: tõenäoliselt arvaksite, et Hispaania asemel on teid sokutatud kusagile Araabiasse, sest need võlvitud hooned, sini-valge keraamika, tänavail müüdavad aladinipüksid, vesipiibud ja kaeblev muusika pole ometigi Euroopa päritolu. Tere tulemast Al-Andalusi!

Selle asemel, et 800 araablastele kaotatud orja- või okupatsiooniaasta üle kaevelda, on hispaanlased siiski üleüldiselt uhked neile jäetud võimsa kultuuripärandi üle samavõrd, kui nad kadestamata kuulutavad mustlaste kingituseks flamenkokleidid ja -rütmid. Poleks Andaluusial ilma araablaste poolt antud Al-Andalusita sedasama nime ega sõjaväepealik Tarikita Tarifa nimelist imelist surfilinna või rahvusvaheliseks muutnud sõna tariif, lummavast arhitektuurist rääkimata.

Kas just seetõttu, aga moslemite rohkearvulisse eksistentsi suhtutakse vähemalt meie kandis pealtnäha kaunis rahumeelselt. Olen seni isiklikult kohanud vaid üht vanemapoolset meest, kes otsesõnu välja ütles, et rätipead talle ei meeldi, (aga ta oli ka sedasorti, kes hea meelega oleks näinud Franco ülemvõimu edasi kestmist ja lubas välja võtta püssi niipea, kui miski peaks ta nelja poega ohustama.) Hispaanias moodustavad sisserändajad üle 10 protsendi rahvastikust, märkimisväärne osa neist on tulnud alles viimase aastakümne vältel ja Zapatero vabameelse poliitika “süü” läbi, kuid ehkki probleeme salata ei saa, on ähvardatud suuremad massirahutused seni tulemata jäänud (või juhtunud teistes riikides). Ma tõesti tegin pikka aega omalaadset sotsioloogilist uurimust migrantidesse suhtumise kohta noorema generatsiooni hispaanlaste hulgas, ähvardades neid ida-eurooplasena koguni töökohtade ülevõtmisega, kuid ainsana jäi kõlama vastus: “peaasi, et kõik inimesed ennast siin hästi tunneksid.”

Kui turismireisidel seostub araablane üldiselt käisest tiriva ja näkku valetava kaupmehega ning Prantsusmaal õigusi nõutava autodepõletajaga, siis siin eristame me põhja-aafriklasi eeskätt näojoonte ja teinekord mõningate riietuserinevuste tõttu. Mingit tüli neist tõusvat mina näinud pole ja nii on näiteks Natu üheks paremaks mängukaaslaseks Marokost pärit Hiba, kes ise küll sundimatult lühikesi pükse kannab, kuid kelle ema on alati üleni hõlsti mähitud.

Natu parim sõbranna Monse, täiskasvanuliku olemise ja suurte tarkade mustade silmadega tüdruk, on aga pärit Honduurasest. Monse ema Azucena on üks paljudest ladina-ameerika immigrantidest, kes oma esivanemate maale paremat elu otsima on tulnud. Hommikuti, kui Monse koolis on, käib ta teiste majapidamisi koristamas ning tunnistas mulle kurvalt, et üritab lähiajal tagasi saada oma Honduurasesse vanematele hoida jäänud väikest poega. Veel õpib Natu klassis Boliiviast pärit Vanessa, kelle näojoontes on aimata indiaani päritolu, ning hiljuti lisandus slaavi perekonnanimega poiss Andriy. Pontsakas kuuba laps Andrew jäi poolest aastast miskipärast kaduma. Sama kooli rootslannast lapsevanem Ulrika on El Puertos juba vana olija, teda tõi siia abielu hispaanlasega ning minuga sarnane haigus: totaalne vaimustus ümbritsevast (hispaanlasest on ta nüüd juba ammu lahus, aga äraminek ei tule kõne allagi).

Vähem värvikas ei olnud seltskond ka keelekursustel (integratsiooni huvides korraldatakse neid siin tasuta), kus Tom käis. Hiinlane, sakslane, ukrainlane, paar venelast ja marokolased. Viimased plagasid ramadani lõppedes poole tunni pealt sööma ning jäid sageli hiljaks, sest palvetamist ära jätta ju ei saanud.

Enim pahandamist olen ma siinsete inimeste hulgas näinud hoopis hiinlaste suhtes. Salamisi on nad siia Valguserannikule imbunud ja otsekui kedagi ei segakski, ent suurimaks süüks pannakse neile hispaaniapärase päevakava rikkumist. Isegi ajalehes ilmuvad hurjutused selle kohta, kuidas on võimalik hingamispäeval, siesta või pühade ajal oma tränikauplust lahti hoida (tõsi, ega keegi sel ajal seal poodides ka ei käi). Samuti pannakse neile (ja ausalt öeldes mitte asjata) pahaks kaupade kvaliteeti.

Siis on meil veel kõndivad riidehunnikud ehk sügavamalt Aafrikast pärit sisserändajad. Mõistan muidugi, et päevast päeva lõõskava päikese all mööda plääzhi (suhteliselt tulemusteta) rannakleite pakkuda pole päris meelakkumine, kuid ma tõesti ei jõua kõiki neid hilpe ära osta. Õnneks nad väga ei survesta ka, kuigi mõne mustanahalise suust olen kohalike aadressil siiski solvanguid kuulnud. Neid solvab nimelt peaaegu kõik, ka see, kui turist neid pildistab või inimesed lihtsalt omavahel jutu käigus naeravad. Must uhkus on valgest iga kell üle, vaatamata sellele, et maailma vanimas ametis tegutsevad siin ka üksnes sellist tooni naised, keda ööpimeduses muidu ei märkaks, kui nad oma pimestavvalgeid sukksaapaid ja sama värvi mikropükse ei kannaks.

Samas mõistavad nad kõik end sujuvas hispaania keeles väljendada ning mis kogu selle värvika seltskonna omavahel tervikuks seob, ongi hispaania keele oskus. Nad kõik räägivad – ja paljud paremini kui mina.

On siiski üks inimgrupp, kelle suhtes mul kõigele vaatamata tõrksus säilib. See rahvas, keda kadestatakse nende vabaduse ja isemeelsuse pärast, kuid kes tegelikkuses pühendab oma aja kerjamisele ja väljapressimisele. Mustlaslaager siin kontekstis ei lähe mitte taevasse, vaid sõidab feriale, mille kõrval oma räbaldunud majapidamine püsti lüüakse ning siis läheb häbematuks kottimiseks. Kellel sametist lilled, kellel kübarad, kellel suitsupakid või õlarätikud, aga fakt on see, et intensiivsest pähemäärimisest ei pääse ükski laadaline. Ja jääks see sellega! Ma ei teagi, kelle peale ma rohkem nördinud olen, kas iseenda või mustlaste, kuid Sanlucaris õnnestus meil neile ära anda oma viimane raha – meie laua kõrvale ilmus (võlts)kurblik pikaseelikuline mustlanna, mõnekuune beebi süles. Eks ta oma euro sai, aga sekundiga teda klooniti ning siis kerjas (ja õnnetuseks ka sai) meie raha juba terve naiskoor, igaühel imik kaenlas. San Fernando ferial käisid mustlaslaagri elanikud aga lauast lauda ka lihtsalt toidujäätmeid mangumas. Muidugi võiks mõningase leidlikkuse eest kiita neid mustlasi, kes parklates helkurvestid selga on tõmmanud ja euro eest mitteametlikke pileteid müütavad, kuid fakt jääb faktiks: tegemist on siiski tasuta parkimisaladega. Leidlikkuse preemiast jäävad aga hoopis ilma need naised, kes, käed pikali, supermarketite ostukärude juures passivad kirjaga “Mul on nälg ja kolm last.” Kui nii edasi läheb ja ma endas neile vastupanuks rohkem jõudu ei leia, on mul ka!

Ent ma siiski usun, et iga isend sellest rahvaste paablist jätab endast maha huvitavama jalajälje kui kasutatud salvrätik, koni, pasahunnik või varastatud rahakott. Olgu selle tõestuseks üks kaheleheküljeline artikkel meie kohalikust lehest, kus üle pika aja ainsa kuriteona kirjutati ahastavalt sellest, kuidas kellegi lahti murtud garaazhist varastati paar jalgrattakiivrit ning naabriteühendused linnavalitsusse otsustavalt suuremat turvalisust läksid nõudma.. Meie, migrandid, oleme ausad ja korralikud inimesed!

Sildid: araablased, maurid, mustlased, tarifa