Kollkollkoll!!!!!
Posted by: duendedelsur on: juuli 13, 2010
Ärge valesti aru saage, ma ei püüa teid hirmutada. Niimoodi ja väga ekstaatilise hääletooniga karjuvad endast väljunud raadio- ja telekommentaatorid, kui hispaania jalgpallur värava lööb. Baarides kaasneb selle heliga tavaliselt ka suuremat sorti mürtsatus – keegi on järjekordselt tooliga ümber kukkunud.
“Kui Hispaania homme võidab, oleme esmaspäeval suletud,” teatab silt Tarifa laste vabaaja keskuse uksel. Selge pilt. Palju neid lapsi sellisel päeval keskusesse toodud olekski, kui pidu koidikuni kestis, eriti võttes arvesse, et hispaanlased tassivad oma lapsi muretult kaasas ükskõik millisele üritusele, kellaajast hoolimata. Meie oma jõudis siiski hommikul suvelaagrisse ja naasis lõunaks, põskedel punase-kollase triibud ja kaasas paberist lipp kirjaga “campeones del mundo” (maailmameistrid)..
11.juuli oli üks tähtsamaid päevi Hispaania niigi suurejoonelises ajaloos. Campeones (tshempionid)! Midagi õiglasemat poleks saanudki juhtuda: see on riik, kus jalgpall nagunii igapäevaselt moodustab umbes poole ajaleheartiklite mahust ning kus “kollkollkoll!” kõlab taatide sherryjoomise kõrvale baarides regulaarselt igal kolmapäeval ja laupäeval, kui siinsed klubid karikasarjades mängivad. Maailmameistrivõistlused tähendavad sellises kontekstis mitte lihtsalt haigust, vaid pandeemiat.
Hullus (locura) algas juba kuu aega tagasi, kui igale teisele aknale ilmusid punakollased lipud ja inimeste omavahelistes jutuajamistes polnud rohkem teemasid, kui et “kas täna(vu) võidame?”
“Rahvusik häbi!” kommenteeris üks senjoor raevunult õllearvet makstes pärast külma dushi 0:1 Shveitsi käest esimeses mängus. Jalgpall pole siin tõesti pelgalt religioon või narkootikum, finaali lähenedes muutus see sisuliselt elu-surma küsimuseks.
Võiks arvata, et tasuta teleülekanded on sellises riigis inimõigus, kuid viimast turniiri nägi vaid maksulistes kanalites, mis loomulikult oluliselt suurendas baarides tooliga ümber kukkuvate onude hulka. Alagrupimängude ajal hoidsin veel tagasi tungi koos nendega mõnes pisikeses kõrtsus lärmata ning üritasin toimuvat läbi interneti vaadata. Kuna veebipilt oli masendavalt vilets ja aeglane, sain naabermajadest kostuvate rõkatuste kaudu toimuvast üsna täpse ülevaate umbes minut varem kui pilt väravate või muidu kriitiliste olukordadeni jõudis Kui asi tõsisemaks läks ning maailmameistritiitel üha lähemale tuli, kolisime oma vahepeal erinevate külaliste tõttu suuremaks paisunud seltskonna üle hiigelsuurde, läbi kahe korruse ulatuvasse Sport house bari, et ühineda hullumeelselt räuskava, puna-kollasesse riietunud inimmassiga.
Hispaanlastel on lisaks klassikalistele ergutushüüetele nagu “Campeones! Ole, ole ole!” või “Yo soy español, español, español” (mida muide lauldakse miskipärast vene Kalinka viisil) veel laulukesed iga mängija ülistuseks eraldi. Kõige sagedamini kõlasid neil päevil “Villa!Villa!Villa! Villa- maravilla!” ning “Gracias a Iniesta España esta de fiesta!” Kui meie jumalik väravavaht Iker Casillas mõne järjekordse kangelasteo sooritas, üürgas inimjõuk üksmeelselt ülestõstetud rusikatega lihtsalt “Iiii—ker!” Iiii-keeer!”
Kahe aasta eest, kui veel turistidena Hispaaniat külastasime, leidsime end EM finaalmänguks Hispaania-Saksamaa vahel ühest Pamplona baarist. Pikad, blondid, päevitumata, ujedad…. eks arvake ise, kelleks meid esimesest silmapilgust peeti. Mõned umbusklikud pilgud meie suunas küll lendasid, ent üldiselt lasti meil täiesti rahus elada (ja Hispaania poolt karjuda). Tänavuses poolfinaalis kohtusid samad meeskonnad ning üks meie külalistest elas täiesti häbenemata kaasa Saksamaa meeskonnale. Arvate, et tal taoti sealsamas lambid kinni ja visati ookeani? Täpselt vastupidi. Saksa kaotuse puhul sai meie provokatiivselt “nein! Nein!” karjunud sõber baarmanilt lohutuseks tasuta napsu. Just sellesama asja pärast olen topeltveendunud, et võit tuli õigesse riiki. Hispaanlased ei keskendu kellegi vastu olemisele, nad on lihtsalt ja tuliselt oma meeskonna poolt. Mitte läbi tigeduse, vaid läbi rõõmu käib nende (jalgpalli)elu.
Kui see 1:0 läbi agoonia finaalis lisaajal viimaks ära tuli, kahmas üks vanem onu Jensi seljas olnud härjaga lipu servast kinni ning pidas koos meiega maha hirmsa võidutantsu. Pasunad pröökasid, ilutulestik paiskus õhku, nõtked noored punakollasteks maalitud nägudega hispaanlannad laulsid ja tantsisid waka-wakat, noored mehed nutsid häbenemata. Peaminister Zapatero ei varjanud kaamerate ees pisaraid. Kuninganna Sofia kaotas ehk nii mõnegi vaoshoituma temperamendiga inimese silmis tüki oma kuningannalikust väärikusest, kui ta tribüünil käed püsti karjus. Tagantjärele tean, et meist mitte kaugel Algecirases kukkus üks mees end rõdult surnuks. Tundelaviini kulminatsiooniks oli aga Casillase intervjuu ajal spontaanselt antud suudlus oma spordiajakirjanikust sõbratarile Sara Carbonerole. Karikas tuli pidude ja emotsioonide kodumaale, kus puhas rõõm on vere koostisosa – kes veel suudaks sellest suuremat naudingut tunda?!
Edasi mindi merre ja purskkaevu – see on hispaanlaste aastatepikkune võidutraditsioon. Meil El Puertos valvas politsei juba aegsasti suurema purskkaevu ümber, kuid Cadizist teatasid raadiokommentaatorid rõõmujoovastunult rahvamasside kargamisest nii merre kui linnamüüri juures asuvasse purskkaevu. Tänavad täitusid pisikeste laste, hullunud noorte, karjuvate vanainimeste, signaalitavate autode, ole-ole`de ning eeskätt, ikka ja jälle punakollaste lippudega.
Meie nelja-aastane, innukalt lippu lehvitanud jalgpallifänn hüüdis paar korda veel püüdlikult “campeones” ja “ganadores!” ning kukkus otsekui niidetult auto tagaistmele magama.
Nagu keegi jalgpallureist hiljem intervjuus targasti märkis, ei olnud vähemalt tol õhtul suurt lugu, kui oled bask või katalaan – jalgpall on kõigile üks.
Nii treener Vicente del Bosque kui analüütikud nägid Hispaania võidu taga üht esmapilgul täiesti arusaamatut omadust. “Me oleme alandlik meeskond,” ütles del Bosque, “vaatamata favoriidistaatusele võtsime iga mängu ükshaaval kui uut ülesannet.” “Alandlikkus” (humildad) on katoliiklikus Hispaanias tegelikult väga väärikas ja positiivse alatooniga sõna ning ehk mõistate pärast arvukate superstaaride hävimist tänavusel turniiril, miks see nii on. Millist reaalset kasu õigupoolest on halli dändivesti riietunud inglise soengumodellist varumeeste pingi kõrval?
Esmaspäeval näitas riigitelevisioon kolmetunnist otseülekannet tshempionide naasmisest kodumaale, kus miljonid inimesed Madridi erinevatel väljakutel neid ülevoolavalt tervitasid. Suur suusamaa on kindlasti tore olla, mäletan seda veel omastki käest, kuid suur jalgpallimaa annab inimestele lisaks tohutu ühtekuuluvustunde ning ma olen pisarateni uhke, et sellest osa saan.
Ja kõigele vaatamata ei arva hispaanlased, et jalgpall on parem kui seks – vaadake neid tänaval või rannas igasuguse piinlikkustundeta suudlevaid ja amelevaid, erinevas eas paarikesi. See nutikas ja lihtne rahvas teab, et üks ei välista teist ehk et vastandamisest või vaenust ei sünni midagi head.
Värsked kommentaarid