Siis, kui sõpru koolimajast saadad ära sa…

Posted by: duendedelsur on: juuni 19, 2010

• In: Hispaania kool
• Comment!

Koolikell, muide, pole siin Hispaanias üldse päris hell, vaid kõlab nagu oleks käes korraga nii õhuhäire kui viimnepäev. Sellest hoolimata: kui Natule ütlesin, et 21.juunil saab kooliaasta läbi, hakkas ta lõug ahastusest värisema ning lohutuseks läheb ta juulis linnalaagrisse.

Kui ise koolis käisin, ütlesid isegi (vana)vanemad alati kooliaasta lõpetuseks: no saab see orjus läbi! Ja kuna alati olin mina see, kes pidi igal sobival või mittesobival juhul kooli või klassi nimel mingit kõnet pidama, siis inertsist ja hispaania kooliaasta lõpu puhul võtan selle nüüd jälle ette.

Ehkki sain oma raevu eesti haridussüsteemis valitseva vaenu ja alanduse suhtes hiljuti Delfile arvamuslugu kirjutades mõnevõrra maandada, kipub alati viimanegi objektiivsus kaduma, kui “see orjus” meelde tuleb. Ja asi pole kaugeltki isiklikus vimmas. Teismeikka jõudes panin ise iga kord mõnd ülekohtumärki täheldades kohe, silmad peas püsti, õpetajate tuppa plärtsuma ja õigust nõutama, nii et mind ei võtnud küll ükski hunt, tont, pedagoog või vanakurat. Pealegi tõin koolile iga-aastaselt mõne olümpiaadi-, kõnevõistluse või deklamaatorite konkursi auhinna ning mis saanuks olulisem olla kui au ja kuulsus! Minuga tuli häid suhteid hoida! Lihtsalt nii mõnestki teisest usinast, kuulekast ja paremini kasvatatud koolilapsest oli ja on selles hakklihamasinas kahju.

Kui keegi tuletab mulle meelde selle Remarque`i tsitaadi, kus ta ütleb välja selle, kuidas vaid mässaja suudab koolisüsteemis iseendaks jääda, ülejäänud hävitatakse, saab auhinnaks pudeli odavat aga head veini. (Ma isegi ei mäleta, mis teosest see pärit on, igal juhul töötas peakangelane seal mõnda aega algklasside õpetajana).

Kuigi Bianka maadles siin viimasel koolinädalal kümne kontrolltööga ja tal tõepoolest jääb paar ainet septembrikuiseks, kooliaasta-eelseks järelvastamiseks, polnud ta kõige selle kõrval sugugi rusutud. Normaalne on ju, kui õpetajaid saab kutsuda eesnimepidi, nad teevad tunnis nalja ning võivad mõnevõrra ägestudes õpilasele ka “mine sitale!” öelda (osad teevad seda kõike teietades). Kui te küsite, kas religioonitund on midagi sünget ja pidulikku, siis võib Bianka tuua näite sellest, kuidas nad Piibli-ainelisi koomikseid joonistavad. Samas ei ole kooliprogramm eesti omast sugugi lihtsam.

Et miks see tore ja minu poolt palju kiidetud hispaania haridus kuskil üle-euroopalistes edetabelites ei triumfeeri, küsite? Hüva, ma küsin vastu: kas te tunnete mõnd õpilast (me ei räägi praegu koolidirektoritest, eks?), keda see koht edetabelis õnnelikuks oleks teinud? Kes täitsa iseseisvalt, jäävhammaste tekkides deklareeriks: “issi ja emme, palun pange mind kindlasti sellesse kooli, mille riigieksami tulemused olid tänavu kõige kõrgemad”? Igasugune “elitaarsus” on hispaanlaste arvates coñazo ning pärast pikka, eksimusi täis rada olen samale järeldusele jõudnud. Õnnelikkus on see, mis loeb. Õnnelik võib täitsa vabalt olla (ja ongi) kalaturumüüja, tänavakoristaja või torumees. Ehkki mitte ainult nemad.

Õnnelik on ka Natu, kui ta koolist tuleb, juuksed sassis, riided plekilised ja ninaalune must – koolis tehti järelikult midagi huvitavat. Taevakehad, maailma geograafia, kalade hingamine, loomade toitumine, kehade vee peal püsimine…. need on mõned teemad lõppenud kooliaastast. Nende omandamist toetab lisaks temaatilisele töövihikule (sel aastal kokku 9 osa) alati praktiline käik loomaaeda, kalaturule, luubi all putukate uurimine, erineva raskusega asjade ujuvuse katsetamine klassis. Natu saab viieseks alles sügisel, aga ta kirjutab ja arvutab algeliselt, tunneb numbreid kuni 20ni ja hiljuti avastasin, et ta…. silbitab sõnu. Et see kõik käib hispaania keeles ning ta nüüdseks meile hispaania keele tunde annab (ise takka kiites: vamos a ver… muy bien!), on enesestmõistetav. Viva Pablo! Esmaspäeval kingime koos teiste lastevanematega talle käekella. Kusjuures Pablo perekonnanime sain täitsa juhuslikult teada alles mõni kuu tagasi, enne seda oli ta…. Pablo, noh! (Nagu temagi kõiki lapsevanemaid alati eesnimepidi kutsub – huvitav, kuidas ta mäletab?)

Ühel päeval, kui Natuga tema kooliõue ületasime, tuli meile vastu üks hallipäine härra, kellele Natu sundimatult hõikas:

“Hola Juan!”

Kimbatusse sattudes küsisin tasakesi, kellega tegu.

“Ah, see oli ka üks profesor!” ei teinud Natu probleemi.

Viimastel kuudel on nende koolis igal nädalal olnud üks tervisliku toidu päev, mis äraseletatult tähendab, et kõik emad (jah, ka mina!) peavad käima lastega klassis koos süüa tegemas. Olin peaaegu kohkunud, kui Natu kirjeldas, kuidas nelja-aastased ise omale salatisse tomateid lõikusid.

Kui tuli minu vahetuse kord, nätserdasime kõik korraga ja kordamööda biskviiditaignas (mikserid, toored munad, mikrolaineahi jm lastevaenulikud esemed kuulusid täiesti loomulikult programmi).

Toiduained ostis kool ning keegi ei kasseerinud pärast, käsi pikali, meilt midagi sisse.

Klassiekskursioonil on Bianka käinud kahel (Sevillas ja Grazalemas) ning Natu ühel (Jereze loomaaias). Kõik need olid vähem kui 10 euro piiresse jäänud ettevõtmised.

Et odav, vanamoodne ja ebainnovatiivne? Talvel jagas Andaluusia omavalitsus  kõigile viie- ja kuueaastastele koolilastele sülearvutid koos nägusa ja praktilise kotiga, mida kannatab nii seljas kanda kui ratastega järel vedada.

Esmaspäeval saavad mõlemad plikad tunnistused. Biankale pannakse sinna numbrilised näitajad ühest kümneni, Natu saab sõnalised hinnangud iga oskuse kohta, mille ta omandanud on. Iga trimestri lõpus on õpetajad tahtnud ka isiklikult lapse arengust rääkida. Natu kohta ütles Pablo märtsis, et ta on “rõõmus ja intelligentne laps, aga väga tugeva iseloomuga, mida ta kohati ka demonstreerib”. (Enam täpsemini ei oskaks ka mina oma tütart iseloomustada).

Ma ei taha laiata, kui keegi peaks kahtlustama. Tahan julgustada neid inimesi, kes on küsinud, et kui peaks lastega Hispaaniasse kolima, siis kuidas kooliga saab? Ja ma tahan (selline rumal idealistlik soov on), et ka eesti lapsed tunneksid end koolis sama oodatuna, sama rõõmsana ja asjast huvitatuna nagu väikesed hispaanlased.

Teate, endalgi on siiani naljakas mõelda, et esmaspäevasel koolipeol laulab Natu klassikooris Jereze rahvalaulu “La primavera trompetera” http://www.youtube.com/watch?v=OHihO6yb3As

mitte “Juba linnukesi” või pealkirjas tsiteeritud “Koolikella”. Kuidas see ikkagi nii läks?

Sildid: hispaania kool, kooliharidus