Rannakroonikad

Posted by: duendedelsur on: juuni 7, 2010

• In: Hispaania rand
• Comment!

See aeg on siis nüüd käes, mil õues kannatab viibida ainult kaelast saadik vees mulistades ja seegi ei leevenda, sest veetemperatuur on +26. Ametlik rannahooaeg. Värvilised päevavarjud, paljaste tissidega naised ja ülekere raseeritud mehed – mood pole möödunudaastasega võrreldes muutunud.

Tunnistan, et varastasin pealkirja ühelt meie kohaliku lehe kolumnistilt, naljaka näoga onu Luisilt, kes (mõneti sarnaselt minuga) valuleb maailmaprobleemide pärast ega kirjuta pealkirja all “Cronicas de la playa” mitte sõnagi rannast. Ma siis parandan selle vea.

Algatuseks olgu öeldud, et möödunud talv tegi enneolematute paduvihmade ja maalihetega siitkandi randadele hirmsat kurja. Nii mõnigi “se vende” (müüa) kirjaga maja enam müüa ei kannata, sest on lihtsalt keskelt pooleks. Meie lähimas, Fuentebravia rannas võis veel paar nädalat tagasi liiva kivide vahelt vaid üksikute terade kaupa loendada. Tegelikult oli randapääs igalt poolt traataiaga lausa suletud, kuid hispaanlaslik arusaam elust – meil on reeglid, aga need pole täitmiseks, nagu nad ise mulle õpetasid – leidis traadipainutamise näol loomulikult olukorrale lahenduse.

Mis meil veel keelatud on? Nagu tsiviliseeritud rahvale kohane: koerad ja pallimängud rannas, õngedega kalastamisest rääkimata. Tahate teada, kuidas see kõik lõppkokkuvõtteks välja näeb?

Rand on lustakalt karglevad ja kaika järele jooksvaid koeri täis (tunnistan, et nii Tilde kui Eduardo said oma supluse samuti kätte). Iga hispaania poiss taob jalgpalli sellest momendist, kui ta jalgadele tõuseb, kuni momendini, kui jalg enam ei kanna (jah, ka siis on ta ikka veel poiss – aga just selle rõõmsa hasardi ja pöörase jalgpalliarmastuse tõttu kohe algav MM võidetaksegi, eks?). Õnged…. noh, nendest tuleb lihtsalt ettevaatlikult mööda minna.

Ametlikult kestab rannahooaeg siin 15.maist 15.septembrini. Meie viimased möödunudaastased suplused said tehtud novembri alguses (ühe erandiga Tomi puhul, kellele detsembri esimene päev liiga palavaks muutus ja ta vette kargas) ning esimene tänavune 6.aprillil, kui mu isa ja Laura külas olid (jällegi erandiga Bianka, kes käis T-särgiga vees märtsi lõpus). See on siis ilmselt vastus küsimusele, millal põhjamaalane tegelikult vette minna kannatab. Kalipsodes surfarid, need kablutasid meres ringi aastaringselt.

Natu jaoks aga algas supelushooaeg traumaatiliselt. Ta on küll õppinud laineid trotsima ja vee peal püsima (rääkimata teiste laste ja täiskasvanute tülitamisest: Hola! Soy Katrina. Tengo 4 anos!) ega karda üldiselt keda kuraditki, ent ühel päeval, kui ta pahaaimatult madalas vees üht väikest hispaanlannat kottis, kostus äkitselt hirmus hädakisa (nii palju oli tal samuti oidu, et seda teha hispaania keeles: Ayudame! Socorro!) Tormasin talle appi, vajudes põlvini miskisse märga põhjakihti, saamata aru, mis nüüd juhtus. Laps lihtsalt kriiskas valu käes. Sain aru, et probleem on tema peopesas ning eemaldasin sealt tüki tatitaolist ollust, mille peale mu enda sõrmed samuti nõgesekõrvetuse taolist valu tundsid. Väheste teadmiste pinnalt hakkasin aimama, et tegu võis olla meduusiga. Lidusime koju, kus Tom vana sukeldujana teadis, et nüüd tuleb kuum vesi ja äädikakompress. Natu undas veel mitu tundi, äädikased sokid kätte tõmmatud. Lugesin ajalehest, et see pidi kohutav, happepõletuse taoline valu olema. Ja et tegelikult tulnuks käsi pesta algatuseks soolase veega. Nüüd siis teate – ehkki rohkem pole me meduuse lähikonnas täheldanud.

Liiva, nagu mainitud, vahepeal rannas sisuliselt polnud, kuid hooaja alguseks kostitas omavalitsus suvitajaid 450 000 eurose rahasüstiga liiva mujalt transportimiseks (see on vist vastus üsna levinud küsimusele, kuidas majanduskriis Hispaanias tunda annab) ning nüüd näeb meie koduplaazh välja natuke Egiptuse püramiidide sarnane. Palli-, õnge- ja koeramängudele lisaks leiab rannast ohtralt silmailu, sest suur osa hispaania naisi, vanusest sõltumata, päevitab topless. Mõned alfamad tuttavad Eestist on meie siinviibides esinenud avaldusega: pange senjoriitad valmis, ma tulen. Olgu, ma olen nõus! Aga tingimusel, et tohin täiesti antropoloogilisest huvist juures viibida ja jälgida, mida te nende senjoriitadega peale hakkate ja kuidas see kõik õnnestub. Sõna “macho” sünnimaal ei ole kahjuks kombeks “pomme” avalikult jõllitada ja kommenteerida ega teha märkusi “realiseerimisaja ületamisest”. Selle asemel on märkimisväärne osa noorema generatsiooni mehi (tüdruksõprade nõudel, nagu meile selgeks tehti) end ülekere (või peaaegu ülekere, supelpükste aluse kohta puudub info) paljaks raseerinud ning kannavad 6packi (kõhulihaseid, mitte õlut pean silmas!) ehk näevad välja nagu seriaalides näidatavad unistuste rannavõrkpallurid või surfarid. Mistõttu ma eeldan, et sinakasvalgetel õllekõhtudel oleks minekut üksnes eksootika võtmes. Ka on mu südamlik soovitus ühe senjoriita tabamisel valmis olla tundidepikkudeks musitamiseks-amelemiseks-kallistamiseks-silitamiseks- meelitamiseks, nagu siin ümberringi täiesti häbenematult kombeks on.

Vaatamata eelpool loetletud õudustele on Costa de la Luzi rannad imeilusad: peene valge liivaga (nüüd seda jälle on) , männi- ja eukalüptisaludest piiratud, taevasinise veega ja süütud (kui otse tõlkida hispaanlaste väljendit: virgenes), sest välismaiste turistide hordid pole neist veel õhina ja hoolimatusega üle hooranud. Niisiis pakun nüüd seda võimalust (enda range supervisiooni all!) teile. Venga!

Sildid: hispaania, Hispaania rand, Hispaania suvi, rannad, suvi Hispaanias