Sellest, kes kõikidest parem

Posted by: duendedelsur on: mai 5, 2010

• In: Hispaania naised
• Comment!

Seekord ei taha ma kiisust ei kutsust, feriast ega bodegadest laulda. Pühapäeval olnud hispaania ning eeloleval pühapäeval eesseisva eesti Emadepäeva puhul kirjutaksin hoopis Hispaania Emast.

Kui Eestis oleme emasüdame puhul harjunud “nii õrn, nii kindel, muutmata”sündroomiga, siis siin on emasüdamel teised laulud ning ainuke, mis muutmata, on üleüldine vankumatu respekt emakuju suhtes. Hispaania Ema on otse müütiline tegelane. Päris tõesti, tunnen üht väikest hispaanlast (kasvult, mitte vanuselt ega vaimult), kes ei saanud möödunud suvel meile külla tulla, sest ema vererõhk oli liiga kõrge ning nad isaga olid tõeliselt mures. Käesolevaga soovime prouale eelolevaks suveks tugevat tervist ning loodame uuele katsele.

Tegelikult ei saa muidugi öelda, et donjade südamed Koidula omast vähem kindlad oleksid, küll aga harrastavad nad sageli “laks käib – jutt muutub”- taktikat. Kiirus, millega kuulsin naabrinnat oma paariaastasele pojale pihtimas “oh-sa-mu-väike-kutsikas-kuidas-ma-sind armastan” ning “Diego-ära-loobi-asju – maha!” oleks kindlasti Guinnessi rekorditeraamatu vääriline, kui veel arvestada, et nende kahe steitmendi vahele jäänud murdsekundisse mahtus kõlav hele laks.

Mina olen oma laste löömist üldiselt vältida suutnud, ent kui tingimata just peaks, siis äkilisest pahameelepuhangust antud kõrvakiil tundub mõistusele kuidagi vastuvõetavam, kui “oot-oot, kui homme koju jõuame, võtan sul püksid maha ja annan kaseurvaplaastrit”. Parandage ja argumenteerige, kui eksin.

Loomupäraselt on iga hispaanlanna ema ning iga hispaanlane isa. Sel lihtsal põhjusel, et nad jumaldavad lapsi. See on midagi täiesti impersonaalset ja katarsise taolist, mis neid ükskõik millist (ka puudega) last kohates tabab. Vabalt võib juhtuda, et keset tänavat tekkinud üleüldise ummiku põhjuseks on lapsevanker kaksikutega, keda kõik valjuhäälselt hõigeldes imetlevad. See, et armastusega käredahäälne sõimlemine või laks kaasas käib, on…. saate ju aru küll, eneseväljenduse osa.

Samas on Hispaania Ema oma laste kasvatamisel hirmuäratavalt range. Kuidagi ei taha meelest kaduda üks vaatepilt kahest valgesse ja maaniulatuvasse printsessikleiti riietatud pooleteiseaastasest tüdrukust, kes (kell pool kaks öösel) kohvikus kumbki oma topsikust jäätist sõid ning seejuures täiesti laitmatult puhtaks jäid. Sellise kleidi puhul ei julgeks ma jäätist kätte anda isegi mitte suvel viieteistkümneseks saavale Biankale!

Milles on point? Käisin paari kuu jooksul Natu koolis toimunud lastevanemate koolitusel, mida juhtis linna haridusametist saadetud lastepsühholoog Christina, tore viiekümnendates daam, kellega emad hiljem koos õues suitsu tegid

Samas ümarlauas istunud Hispaania Emade küsimused psühholoogile rabasid mind täielikult. Mida teha oma nelja-aastasega, kui see ei nõustu õhtusöögil viisakalt laua taga istuma? Oma ehmatuseks sain teada, et Hispaania Laps ei tõuse kordagi lauast enne, kui kõik tuhat viissada käiku kuue tunni jooksul ära on söödud. Kas-küsimus, mille minu nelja-aastane esimesena oleks tõstatanud, ei mahtunud üldse päevaplaanigi.

Teine Hispaania Emade üksmeelne mure seostus nende endi emadega: et kuidas nendega toime tulla? Nimelt lähevad auväärses eas senjoorad oma lapselaste peale täiesti hulluks, uputavad nad maiustustesse ja kingitustesse, lubades kõike, mida noor perekond on üritanud range kasvatuse raames võsukestele keelata. Ning seejuures on tegemist nende samade senjooradega, kes oma kolmekümneaastaseid tütreid tõsimeeli ja aktiivselt veenavad, et naisterahval ei sobi pükse kanda.

Kusjuures, ma ei usu, et Christina professionaalsetest nõuannetest sellise situatsiooni puhul tõsiselt kasu võinuks olla! Emadel on õigus, ka siis (ja eriti siis), kui nad on vanaemad ja oma senise ranguse suhtes 180-kraadise pöörde teinud.

Kui ma Hispaanias alles reisijana käisin, mõtlesin vahel, kus on minuvanused inimesed, kuni pikapeale sain aru, et need on need, kes näevad välja umbes kakskümmend aastat vanemad. Tuvastasin nad põhiliselt titekäru-loogika järgi. Ilmselt on emaks või isaks saamine niivõrd tõsine ettevõtmine, et selle käigus muututakse kohe täiskasvanuks, et mitte öelda vanaks (meeldiv perspektiiv on aga see, et tõsise lapsevanema rollist välja kasvades võid pensionieas jälle kolmeaastasena käituda). Eks siis kujutage ette nende hispaanlastest teenindajate kohkumust, kui ilmusin nende ette peaaegu täisvarustuses: kahemeetrine täiskasvanud poeg, tema pruut ja teismeline, minust poole pea jagu pikem tütar ja väitsin tõsimeeli, et vaatamata sellele, et mulle vahetevahel dokumendita sigarette ei müüda, on need minu omasünnitatud lapsed!

Mitte kekutamiseks pole see jutt, vaid et vahel tundub, et ma emaülesanneteks ikka üldse ei kvalifitseeru. Natu kooliminek käib meil üldiselt nii, et Tom ajab ta hommikul üles, minu eelmisel õhtul valmis pandud riided ajab Natu ise selga, Tom teeb võileiva kaasa, mina punun patsid…. ja magan edasi, kuni nemad autoga kooli sõidavad. Bianka on selleks ajaks omatehtud võileiva ja isevalitud riietega juba läinud. Ma ei tea, kui normaalne see teile tundub – selgub, et Bianka sõbrannadele teevad bocadillod päris kindlasti kaasa emad, kuid on ka klassiõdesid (varsti 15! ei väsi ma kordamast), kelle riietus ja patsid on hommikuti samuti emade ülesandeks. Minu meelest on Eestis reaalne oht teismelise käest peksa saada, kui kavatsed tema riietuse, soengu või toidueelistuste üle otsustada!

Seepeale meenubki legend ühest teismelisest Pärnu punkarist, kes juuatäis peaga oma ema vorstilatiga läbi peksis…. Mõelda, milline hiilgus mind tabaks, kui seda lugu hispaanlastele jutustaksin! Meie vanused, keskealised Hispaania Lapsed panevad kenasti pühapäevariided selga ja tulevad emale külla (juhul, kui nad selles vanuses enam vanematega koos ei ela). Noormehed, kellest seejärel saavad juba vanamehed, käivad Hispaania Emaga truult ja torisemata ostupäevadel

kaasas, kehastades kotitassija rolli. Ning kui ema nad sobivale naisekandidaadile üle annab, järgnevad juba abikaasa poekotid. Sest Naine on Tulevane Ema ning seepärast juba sünnipäraselt austust väärt. “Kallis-kas-me-lapsi-tahame”- vestlust siin kultuuris vist väga ei peetagi. Ehkki sündivus on praegustel aastatel eesti omaga sarnaselt madal, rääkisid Bianka klassikaaslased perekonnaõpetuse tunnis heldinult oma lasterikkast tulevikust, mispeale Bianka koju saabudes kuulutas, et ei iial ei ühtki last, ainuüksi rasedusarmid on kohutavad!

Hispaania Ema seda asja nüüd küll nii ei jätaks, et lapselapsi ei tule! Tema meelest on elementaarne asuda vanaema täiskohustusse kohe, kui noor lapsevanem tööle peab minema, osta pisikesele paar roppmagusat maiustust ning kärutada ta seejärel mänguväljakule. Ilulõikused, dieedid, treeningud ja tutvumiskuulutused ei mahu enam ta maailmapilti.

Aga on üks asi, mida ka vanaemaeas Hispaania Emad andestada ei saa. See on juhtum, kui sa kolid välismaale ning helistad emale pühadesooviga nädal hiljem – siis, kui suur osa maailmast Emadepäeva peab. Eelpoolnimetatud väike hispaanlane proovis. Ärge küsige, mis juhtus, te ei taha teada!

Sildid: hispaania emad, hispaania naine, naised hispaanias