Kaos ja kanakari siseõues
Posted by: duendedelsur on: aprill 25, 2010
Eks ma olin hispaanlaste patiodest ennegi, nina pikali, sisse passinud – kõrvetava päikese eest varju pakkuvad ja lopsakate taimedega ehitud siseõued on mu meelest Lõuna-Euroopa arhitektuuri kauneim eripära üldse. Aga hiljuti peeti meie linnas siseõuede festivali.
Siin kandis armastatakse üldse igasuguseid rutasid (marsruute või teid). Näiteks ruta de tapeo (suupistete teekond, mille käigus pargid erinevates baarides olematu raha eest kõhu häid ja paremaid snäkke täis, võtad spetsiaalsesse passi templi, viid selle turismiinfo-punkti, aitad parima koha välja valida ja osaled loosimises. Või ruta de mosto Sanlucaris, mis põhjamaiselt ahnele ja janusele inimesele võib kujuneda etteaimamatu lõpuga ürituseks – trambid samamoodi baarist baari, maitsed nende värskelt valminud veini, 
hammustad iga toidukoha poolt esindussuupisteks märgitud tapa peale, maksad selle kõige eest kokku 50 senti…. ja võid lõpetada teadagi kuidas. Nüüd siis ruta de patios.
Selleks puhuks välja antud broshüüris olid muu teabe kõrval targu kaardil ära märgistatud lihtsalt siseõued, kus pererahvas oma kätetöö kaunidust imetleda laseb, ning need teised, kus õhtul toimub ka pidu. Juba ennelõunal valas üks 
väärikas vanaperemees meie ja austraalia turistide topsikud finot või moscateli (vastavalt soovile) täis, pakkus vorsti peale ning esitles kogu selle siseõues õitsva ilu ja ajalooliste härjavõitluse plakatite kõrvale ka omakirjutatud ja seinale riputatud poeesiat. Teises siseõues oli perenaine iseäranis uhke 300 aasta vanuse vapi üle, mis ta seinale nikerdatud. Lisaks võis vaadata maalinäitust.
Õhtusele üritusele läksin üksi, sest Tom pidi tööd tegema ja plikad ei viitsinud See seletab ka fotode viletsama kvaliteedi, eks? Kuna mu kaardilugemisoskus on pildistamisoskusega kaunis võrdne, ei leidnud ma pidudeks välja reklaamitud patiosid üles teisiti kui… kohutava kisa peale. Esmalt kostus lõkerdamise ja käteplaksutuste kõrvale kanade kaagutamist, mida homeeriliselt naerdes 
produtseerisid üle-kuuekümnesed prouad, õied juustes, flamenkokleidid seljas ja trumm kaasas. Sundimatust kohtlemisest julgustatuna sisenesin ujedalt naeratades patiosse ja kraamisin fotoaparaadi välja.
“Ära sa mu pilte internetti küll pane!” röögatas parasjagu tantsupõrandal sevillanade-samme astuv ning randmeid keerutav vanem daam. “Mu mees lööb mu muidu maha!”
Ohjeldamatu naer ümberringi.
Et ilmselgelt blondi olemisega külalist mitte ära kohutada, kupatati noorperenaine köögist veini ja vorsti tooma. “Too talle juurde! Talle maitsevad need chorizod! (punase pipraga pikantsed vorstid).
Kust ma olen? Mida ma siin teen? Kas mul on perekond? Kuidas mulle meeldib? Kas ma tigusid olen söönud? Kas ma ferial ikka olen käinud? 
Tantsupõrandalt naasnud keskealiste ja vanemate daamide külalislahkus ja uudishimu otse uhas must üle. Ent mu vastused kvalifitseerusid nende silmis positiivseks ning pärast teist topsikutäit veini pälvisin tiitli “hija” (tütar). Kaks Milagrost ja üks Loli kinnitasid, et võin nende sõprusega edaspidi millal tahes arvestada. Lisaks sain teada, et kogu seda imelist kaost korraldavad naabrite ühendused (hmm, naaber on niisiis keegi, kelle uut mersut ei pea vingus ninaga aialippide vahelt piiluma, vaid keegi, kellega koostöös kogu linnarahvas külla kutsuda!) ning vein ja tapas on omavalitsuse poolt.
“Sel aastal on nõme, omavalitsus väidab, et neil on kriis!” andis üks proua nina kirtsutades mõista, et varasematel aastatel on veini ja vorstide kõrvale veelgi külluslikumat valikut pakutud.
Pääsesin napilt sevillanade tantsimisest (ausõna, ma tahaksin väga, aga ei oska ikka veel!), aga prouad otse kohustasid mind tantsupõrandale minema feria aegu.
“Kuule, selles pole midagi keerulist, sa lihtsalt järgid rütmi!” selgitas vorstikandikuga daam, kelle lonkamine kõndimisel polnud tantsuringi sulandudes mingiks takistuseks. “Pealegi, keegi ei vaata sind imelikult, ferial on kõik…” järgnes tähendusrikas ja ühemõtteline sõrmenips kõri suunas.
Kui minu värskete kasuemade ja nende naabrite au ja uhkus oli punastest õitest valmistatud rist, siis teises patios sundis üks umbes saja-aastane, ühegi hambata armas proua ming kindlasti hoovi keskel seisvat kivikuju pildistama.
“Kas sa virgenit (neitsit) juba nägid? No kas ta pole imeilus?”
Kolmandas patios esitasid üks hingestatud olemisega noor neiu ja keskealine kübaraga mees kastanjettide saatel parasjagu flamenkoviit, seepeale kargas ligi veel üks esinemissooviga mees ja kandis ette ilmselt kohapeal improviseeritud laulu. See kõik nägi natuke välja nagu regilaulu-kontsert, sest refrääni kohal üürgas ülejäänud publik meloodiat üksmeelselt kaasa. Puhtad moscateli-topsikud olid juba lõppenud, aga peremees pakkus pisut häbelikult, et võin tema omast rüübata. Plaksutasin ja üürgasin viimaks ka ise, sest ettekandele tuli “El Puerto de San-ta Mariiiiia!!”” – seda lugu ma tean, sest see kõlab meie kohaliku raadio signatuurina. Üks muhe vanaisa katkus kahel lapselapsel lutid suust, et neid paremini pildistada saaksin, olin lärmis ja kirevas kaoses taas kord momentaalselt omaks võetud.
Nüüd, hijod ja hijad, küsin ma teilt, kas te ferial olete juba käinud? Meie El Puerto de San-ta Mariiiiia oma algab 13. mail, nii et Bianka käib juba sõbrannade juures flamenkokleiti proovimas.
Tulge! Ärge kartke, keegi ei vaata teid imelikult, sest….
Lisainfo http://www.feriadelpuerto.com/
(muide, tütarlaps veebilehe fotol ongi see Miss Flamenca, kelle valimist ühes eelmises sissekandes kirjeldasin!)
Värsked kommentaarid