Iga lõpp on millegi algus

Posted by: duendedelsur on: aprill 17, 2010

• In: Uncategorized
• Comment!

Selle kulunud fraasiga, mis paraku iga kord tõeks osutub, algab siinse blogi kõige kurvem postitus.

Võtan ennast kokku, sest võlgnen selle teile – Tildekene oli ju teiega kirja teel jagatud elu täisväärtuslik kangelane.

Tildet ei ole nüüdseks täpselt kuu aega enam, ta suri 17. märtsil kell 4.04, kolm tundi enne seda, kui pidin hakkama Hispaaniast Eestisse sõitma. Taksikoera kohta pole 8 aastat tegelikult mingi eriline vanus – olen näinud ka kuueteistkümnest härrasmeest, kes mägrikule omase kangusega keeldus näitusel omaniku käsklustele allumast. Ega poleks Tildegi veel minema pidanud, kolm päeva enne surma oli ta reibas ja terve. Siis järgnes kaks päeva oksendamist, mida me ülearu traagiliselt ei võtnud, sest tal oli kutsikapõlvest saati komme muru süüa, see välja oksendada ja end taolise nipiga puhastada. Kahe päevaga jäi koer aga täiesti luudeni otsa ning see, mida ta koonu vahelt välja ajas, oli kohutav. Viimase öö magas ta, nagu tuhanded eelmised, koon minu kaelal. Ärkasin selle peale, et ta imelikult öökima hakkas ja tõstsin ta põrandale, kus ta enam jalgu alla ei võtnud. Kandsin looma kööki veekausi juurde, sest ta jõi neil päevil hullult vett, aga sinna ta lamama jäi, kuni mõne minutiga pilk klaasistus ja hingamine peatus – Tomi esmaabikursustel omandatud südamemassaazivõtted ei osutunud paraku tulemuslikeks. Mina startisin Eestisse, silmad klaasvatti täis, Tom ja tüdrukud matsid vana sõbra Costa de Ballenale (Vaalarannikule) düünide ja kaktuste vahele.

Vähe on inimloomi, keda pean nii lähedaseks sõbraks ja kelle lahkumine mulle sedavõrd haiget teeks. Teisalt, tsiteerides Silviat, pole just palju koeri, kelle eluõhtu mööduks sedavõrd glamuurselt, et õnnestuks Hispaania kuurordis pensionile jääda ning Portugali neljatärni hotellis vannis käia. R.I.P., kallis Tilde! Nagu muudki karmi ja tarka eluõpetust jaganud Anne mulle selgeks tegi: koeri leinata ei tohi, sest siis ei pääse nende hinged minema.

Ning et me selle seaduse vastu jumala eest ei eksiks, saatis koerte taevariigi kõrgeim võim meile järgmise väljakutse. Loomulikult nuttis Bianka koolis Tilde surma tõttu mitu päeva jutti, nii et terve kool õpetajate ja õpilaste osavõtul kehastus emotsionaalse kiirabi brigaadiks. Päädis kogu lohutus ja haledus aga sellega, et vaid mõni päev hiljem tuli Bianka koju, süles imepisike musta-valgekirju kutsikas, kelle kaastundlikud semud olid prügikonteineri kõrvalt kasti asetatuna leidnud ning enesestmõistetavalt leinavale sõbrannale kinkisid. Sellega sai otsa minu tervelt viis päeva kestnud steitment, et ma omale enam elus koera ei võta. Niisiis ongi meil nüüd Edward ehk don Eduardo.

Üsna kiiresti õnnestus Tomil välja selgitada, et tegemist on kohaliku ja täiesti ametlikult tunnustatud tõuga, mille nimi on “ratonero bodeguero andaluz” – andaluusia veinikeldrite rotipüüdja, mille koerakasvatajast Maret mugandas kõlavaks eestikeelseks vasteks “andaluusia rotinottija”. Näib, et ainus, millest meil elus puudu on, on oma isiklik veinikelder (rotid jätkas hea meelega vahele, aga veini võtaks küll)!

Minu loogikat mööda viitab Eduardo tõupuhtusele asjaolu, et inimene, kes ta prügikasti äärde asetas, oli eelnevalt maha raiunud ta saba – nagu selle tõu puhul siin tehaksegi. Kõik need musta pea ja valge kehaga pikajalgsed elukad (neid on siin palju, ikkagi Jerezes aretatud tõug) liputavad tänaval energiliselt vaid sabajuppi. Sest energiline (tegelikult olgem ausad – hüperaktiivne) on Jack Russelli terjerist aretatud rotinottija tõepoolest. Enamuse päevadest on meie maja täidetud Natu homeerilise lõkerdamisega, kui Eduardo teda taga ajab (mis muutub küll murdsekundiga haledaks uluks, kui koer mänguhoos oma teravaid hambaid kasutab). Lisaks on rotinottija katoliiklikult alandlik ja tänulik, magades öösiti tõrkumata Tildest vabaks jäänud puuris ning hispaania härrasmehena puhas, õiendades oma hädad viisakalt õues, kui me piisavalt õigel ajal ta välja laseme. Tea, kas peaks ta ülekere odekolonniga ära lõhnastama ka?

Ent nüüd kõige hirmutavamast. Kuna Eduardo tuli meie juurde vahetult pärast Tilde surma, olid majapidamises säilinud nii puur, joogikauss kui ka…. taksist alles jäänud krõbuskid. Mõistagi võib meid sõimata, et me ei osta peenest koerapoest hüper-super-trouper-mega-kuivtoitu, aga tõde on selles, et Tilde oleks nende peente krõbinatega meid pikalt saatnud. Ta nimelt otsustas mingite muude, temale teada olevate kriteeriumide, mitte raha või tunnustatud kvaliteedi põhjal, mis süüa kõlbab (hispaniseerumisprotsessi käigus tegi ta küll viimaks mööndusi lausa laua alla kukkunud kalmaaridele). Niisiis pärines temale ostetud ja ootamatult Eduardole pärandatud kuivtoit suurest ja rahvusvahelisest kaubamajaketist, mis siin kannab nime Al Campo, aga mujal riikides Auchan. Leidlaps Eduardo sõi veega leotatud krõbinaid nurisemata, kuni…. ca 2 nädalat pärast nende söömist hakkas oksendama sama haisu ja konsistentsiga jubedat okset nagu Tilde. Ma väga vabandan selle kirjelduse pärast, tahaksin lihtsalt küsida teie arvamust – kas võib olla, et need kaks haigestumist on seoses? Sest ka Tilde kustus umbes 2 nädalat pärast nimetatud toote igapäevast tarbimist. Kas võib olla, et me mürgitasime oma koeri, ise seda teadmata? Sest niipea, kui Tomi nutikuse tõttu krõbinad Eduardo menüüst eemaldatud said, tärkas rotinottija ja inimestekottija otsemaid uuele elule. Kott Al Campo kuivtoiduga seisab meil siiani kööginurgas. Pean aru, kas oleks mõtet sellega kauplusesse või veterinaariakliinikusse vehkima minna. Mitte kohtuga ähvardades ja kättemaksuinglina, Tildet see ju tagasi ei too, aga potentsiaalse loomapäästjana? Samas, kui mürgine oleks olnud terve partii, oleks hispaanlased kui maailma suurimad õiglusenõudlejad, sellest hirmsuure avaliku skandaali teinud ja ma teaksin seda juba. Olgu, kuidas on, täna käisime kogu kooslusega (k.a. Eduardo) Tilde haual. Joonistasime hauakivile kuldse spreiga tilde-märgi ja tema nime ning panime mõned lilled. Las siis vaalad valvavad ta üle.

Sildid: koera surm, matilde, taks, taksikoer, tilde