Mis kunsti sa omad!
Posted by: duendedelsur on: jaanuar 14, 2011
No ei öelda eesti keeles nii, ma tean. Või kui, siis kellelegi, kes on omale tohutu maalikogu kokku ahmanud ja omanikutundega seda teistele esitleb. Hispaania keeles tähendab “¡que arte tienes!” aga hoopis: “kui andekas sa oled!” Põhjust selle väljendi kasutamiseks leiab siin enam kui küll.
Esmajärjekorras meenub nii mulle kui ka ilmselt teile tantsimine. Rütmide kuningriik. See, kuidas iga hispaanlane, soost ja vanusest sõltumata, lihtsalt on graatsiline ja valdab samme. Ma tunnen vaid väheseid eestlasi (tervitused Annikale!), kes võiks tõsimeeli öelda, et Tuljak on ta kirg. Küll aga olen kuulnud ja lugenud paljusid hispaanlasi (jällegi soost ja vanusest sõltumata) tunnistamas sama flamenko kohta. Nimetamas flamenquitot hellitlevalt oma lemmikmuusikastiiliks.
Paaril korral nädalas mõnes täitsa suvalises pubitüüpi asutuses meie linnas leiab aset uskumatu metamorfoos. Välja õhtut veetma tulnud inimesed (taaskord soost ja vanusest sõltumata) joovad ära paar õlut või rumm/kokat ja siis läheb lahti. Salsa! See võib olla mingi ebamäärase välimusega tünjas taat, kes otsa lahti teeb – ja gasellist kaunitar allub koheselt tema kutsele. Ning siis on paare terve põrand täis! Ausalt, ma ei saa sellest ikka veel üle (ning eesti külaliste nägudel olen näinud veelgi suuremat jahmatust), kui see juhtub. Oleme neid, suu lahti, lihtsalt vahtinud ning jõudnud otsusele, et ei õpi iial, mitte iial nii tantsima nagu näiteks see tüüp, kes võib vabalt olla lihtsalt tunked seljast visanud torumees. ¡Que arte tienes!
Ühes neist pubidest tabas mind samalaadne shokk ka seoses karaokeõhtuga. Olles ise siin ja seal häbiväärselt pisut ABBAt piiksunud ning mingil põhjusel ka Eesti parima karaokelaulja valimise zhüriis olnud tärkas minus otsemaid professionaalne (loe: diletantlik) huvi, kui esimene keskealine onkel lauast tõusmata mikrofoni enda kätte palus. Teate, neil on lisaks geniaalsele rütmitundele ka fenomenaalsed hääled. Ja laulud pole mingid umtsa-umtsa-mul-on-suurem-kui-sul või siis-kui-meri-oleks-õlu, vaid kohe läheb koplaks ja flamenkoks ära kah! Eriliselt lummas mind toona üks umbes 70aastane diiva, kes oli karaokeõhtuks õhulisse kleiti ja salli riietunud ning zhestikuleeris tõelise draamakuningannana. Ja ta pühendas mulle ühe laulu!
Ühes teises kohas, kus samuti kogemata karaokeks läks, küsisime baariomanikult otsesõnu, kas ta muudab lauljate hääli mingi tehnilise imenipiga, sest pole võimalik, et kaks inimest laulavad täiesti veatult Andrea Bocelli/Marta Sancheze vokaalselt väga rasket duetti “Vivo por ella”. Ent too mees vastas, et ta toetab lihtsalt pisut tausta ja kajaga. Ma ei ole seni kohanud veel ühtki hispaanlast, kes viisi ei peaks. Paljalt La Oreja de van Goghi kontserdi sajatuhandepealine publik kõlas sama puhtalt kui aastaid kokkulaulmist harjutanud laulupidu.
Ja muidugi see artistlikkus! Kui meie noor tulevikutäht Bianka kevadel oma teatristuudioga festivalil sketshe etendas, siis ei juhtunud seda mis tavaliselt. Et nagu natuke kahju on lastest ja natuke nagu häbi ka – nad on nii ujedad laval. Kus hispaanlastel see ujedus, nad ei teagi, mis see on! Iga teismeline oligi sisuliselt sündinud näitleja. Nad ei mänginud, vaid läksid selle sisse, mida tegid. Nii et meil vedas hullult, et Bianka saab teatritegemist harjutada just siin ning tema otsus valida koolis gümnaasiumiosaks “kaunite kunstide” suund tundub ainuõige. Selle käigus, nagu nüüd näha, saab nii flööti puhuda kui videofilme valmistada.
Ma võiks igal sammul otsa vahtivat kunstiorgiat teile kirjeldada veel ja veel, aga alaline miks-küsija tõstab jälle pead. Miks ja kuidas see nii on? Upitan korraks eestlaste ego ja tunnistan, et asjade korraldamises või üleüldse pragmatismi nõudvates ettevõtmistes on hispaanlased absoluutsed tainapead. Nad suudavad ka kõige lihtsamast orgunnist täieliku kaose luua (kunst seegi!). Ent kas sedasorti abitus ei iseloomusta ka kunstnikke ja muidu boheemlasi üleüldse? Nende jaoks on tähtsam otseühendus südame ja keha vahel. Armastus, vihkamine, kannatamine… kui see nõuab väljendamist… noh, siis läheb kuidagi iseenesest nii, et sünnib mõni värss või kopla.
Ma haagin siia lõpetuseks ühe laulu ja üritan selgitada ka kaudset seost kirjutatu ja selle loo vahel.
Jumal ise teab (või ilmselt ei tea ikka ka), miks ma eesti meediast sellist kräppi loen, aga mõne päeva eest hakkas silma üks suurepärane eneseabi-piibel: 10 laulu, mille saatel on parim seksida vms Lood olid lisaks muidugi ka absoluutsed mõttetused, aga ainsa välja käidud hispaaniakeelse laulu selgituseks oli pakutud täiuslik pärl: kas mõnikord pole sensuaalne, kui mõni kutt sulle võõras keeles midagi ütleb ja sa sõnagi aru ei saa? Ja mina oma lolli aruga veel arvasin, et antud ettevõtmise kvaliteeti tõstaks keele mõistmine päris märgatavalt.
Sõnad. Naise hinge tähtsaimad lahtiriietajad. Kas need pole siis arte omaette? Teine sama päeva väljaanne õpetas noori hakkajaid daame armastuse akti alustalana hoopis kaloreid põletama ja mul hakkas neist kõigist lihtsalt kahju – mõelda vaid, et algselt eneseandmise ja tunneteväljendamisena mõeldud tegevus muutub kunsti asemel poolearuliste aeroobikatrenniks. Otse loomulikult sekundeerib neile alati ka jõuk meessoost netikommentaatoreid, kes arutavad asjatundlikult naisekeha mõõtmeid ja tihedust, otsekui oleks tegu autojuppidega.
Vaesed loomad, millest te küll ilma jääte!
Ja siis ma mõtlesingi, et kui mängiks teile Alejandro Sanzi “Quiero morir en tu veneno” – täislaks sensuaalsust ja äkki ikka tõesti toimib, kui mõni kutt võõrkeeles jne Nende jaoks, kellele ei piisa, tõlgin sõnad ära (üsna puiselt küll veel kahjuks vist). Ülejäänud minge kaloreid põletama.
Quiero morir en tu veneno
Tahan surra su mürgi kätte
Sina ja mina mu toas
pimedus, meie laul
olengi juba õnnelik.
Sa oled inspiratsioon,
sa lood ja oled looming
oled vihkamine ja armastus.
Tule!
Annan sulle kõik oma unistused,
sest elan illusioonides ega suuda nii
ja isegi kui ei soovi, mõtlen sinust.
Tules, milles põlen,
tahan surra su mürgi kätte
juua seda su nahalt ja oma nahalt.
Kaotan reaalsuse,
su valgus juhib mind unistuste suunas.
Otsin sind, mu arm.
Sina, täiuslikult ainult sina,
minu kujutluste vili,
sinule kaotan oma mõistuse
Tule!
Lõhu mu igatsus,
tahan surra su mürgi kätte
ilma sinuta ei oska ma elada
kannatan pigem sinuga kui sinuta.
Põleta mind oma tulega
tahan surra su mürgi kätte
sinu naha mürgi kätte.
Jah, kata kinni mu silmad
ja anna mulle juua
enne, kui päike tõuseb
Jah, võta omale mu elu
tee seda juba ometi.
Tule!
Annan sulle kõik oma unistused,
sest elan illusioonides ega suuda nii
ja isegi kui ei soovi, mõtlen sinust.
Tules, milles põlen,
tahan surra su mürgi kätte
juua seda su nahalt ja oma nahalt.
PS ¡Que arte tienes, Alejandro!
Kikerherned nagu küülik
Posted by: duendedelsur on: detsember 9, 2010
Kohe, kui nägin, et sellise nimega külapidu on Trebujenas toimumas, sündis otsus sinna minna. See tõotas olevat midagi sama jaburat nagu Alice Imedemaal ning tõesti, me ei pidanud pettuma.
Esmalt muidugi asjaolu, et tegu on üritusega, mis hoiab elus samanimelist rahvustoitu “Garbanzos como conejo” – kikerherned nagu küülik, aga küülikuga pole sel roal peale nime ühist muud kui üks hämar legend, et see toit tõusis au sisse sõjajärgseil nälja-aastail ning kikerherneid püüti neile lisatavate maitseainetega ära petta nii, nagu nad sisaldaksid ka küülikuliha. Ise kahtlustan, et kogu sellel ogarusel on rohkem tegemist antud peo teise peaosalise, mosto ehk noorveiniga – kaine pea ei suudaks sellist fantaasiarikast pilotaazhi (valetan kikerhernestele!) ilmselt sooritada. Ent kõik see muudab ürituse ainult ahvatlevamaks ja salapärasemaks!
Me jõudsime kohale umbes keskpäevaks ning juba linna sisse sõites torkas silma üks veider asjaolu – garaazhe meenutavate ehitiste (olgu nad siis töökojad või veinikeldrid või laod või jumal teab mis) uksed olid kõikjal valla ning inimesed paistsid seal sees lõket tegevat ja midagi küpsetavat. Julgemad olid vihma trotsides siiski laadaväljakule tulnud ning seal siis saigi erinevate lettide taga maitsta neid kikerherneid, mida oli hautatud koos riisi, loorberi, küüslaugu, safrani, valge veini ja peterselliga. Lisaks ehtis iga letti 15liitrine mostopakk, millest iga soovija võis topsi niristada nii palju, kui hing ihaldas. Et tegu on tõepoolest teaduse ja traditsiooniga, viitas eakamate hispaanlaste käitumine: kui hautis või vein ikka ei maitsenud, sülitati see sealsamas põlgusega maha ning kiruti häälekalt. Hiljem selgus, et omavalitsus annab igale üritusest osa võtta soovijale kilo riisi, kilo kikerherneid ja 15 liitrit mostot ning need on siis üleüldiseks degusteerimiseks. Kroonuvärk, sülita, kui tahad!
Kõik tundus väga tore, aga hakkas taas sadama. Trotsisime viimast asjaolu ning otsustasime külas veidi ringi vaadata, ikkagi esimene kord. Neid garaazhipidusid paistis ümberringi veelgi ning äkitselt ilmus ühest sellisest põrguaugust kellegi pea, mis küsis saatusliku küsimuses: “Kas te õlut tahate?”
Me pole kumbki Tomiga suuremad õllesõbrad, Natust rääkimata, aga uudishimu sai meist otsemaid võitu. Juhhuu, meid paluti salapärasesse garaazhi!!! Rahvast oli seal kõvasti, ikka mitukümmend, neist umbes veerandi moodustasid erinevas vanuses üleni tuhaga määrdunud lapsed. Enne, kui me oh või möhh öelda jõudsime, suruti meile kätte õllepudelid ja taldrikud kikerhernes-küülik roaga ning kohe pärast seda grill-liha.
Meid lõksu meelitanud mees (kahjuks ei tea me tema nime siiani) meenutas välimuselt pigem põhja-eurooplast, ehkki oli pärit hoopis Almeriast. Seejärel saabus kohe tema nõbu, kes rääkis, et too blond mees olevat tuntud ka kui härra “Imeline Maks”, sest suutvat ka pärast kolmepäevast pidu vanemate põllumaal hullupööra tööd rabada. Ennast tutvustas ta Antoniona ning pidi olema advokaat Sanlucaris. Osad tuhased jõmpsikad olid tema ja osad nõbu omad.
Me tõesti ei jõudnud ei klaase ega taldrikuid tühjaks teha, kui juba lajatati uue laariga ning nii lakkamatult. Imeline Maks tõi tagaseina tünnidest spetsiaalse konksuga tõmmates välja vanavanemate 102aastase oloroso ning solvang oleks olnud sellestki ära öelda. Ühtlasi valgustasid erinevad peolised meid, et keedavad oma kikerherneid juba hommikul kella seitmest saadik ning kui ilm lubaks, teeksid nad seda kahtlemata linnaväljakul.
Kui suu vähegi tühjaks sõime, pidime jutustama iseendast ning oma Andaluusias elamise motiividest, millest viimane leidis loomulikult sooja vastukaja.
Et kolleegid kokku viia, talutati mind kättpidi Jose Manueli juurde, kes on ajakirjanik Jereze ajalehes “La Voz” ning me saime mõnda aega arutada oma tööga seonduvat spetsiifikat koos lubadusega seda tulevikus täiendavalt teha.
Aga mingi hetk hakkasid joodud õlu ja mosto välja küsima. Kuna ühtki kempsu lähikonnas ei paistnud, uurisime Antoniolt, mida sellises olukorras teha. Seepeale võttis üks naisterahvas meid sappa ning viis garaazhipealsesse korterisse pissile. Elutubadest möödusime peaaegu kikivarvul, sest seal kõneldi täiesti ebahispaanlaslikult poolihääli. Tänasime viisakalt ning suundusime vastleitud sõprade juurde tagasi. Alles natukese aja pärast küsis Imeline Maks möödaminnes, kas me ikka teame, kes seal üleval korteris elab: linnapea ise! Võib öelda, et see oli meie elukäigu kuulsaim ja auväärseim pissilkäik!
Rahvas garaazhis lisandus ja vaheldus, lapsed – jah, ka meie Natu oma pühapäevakleidiga – muutusid üha tuhasemaks ning olid lisaks ka näod saviga kokku määrinud. Vanemad vaatasid neid hardunult ning hoidsid õue vihma kätte jooksmast või lõkkesse kukkumast.
Just Natu vahendusel, kes oli jumal teab kellele käinud rääkimas, et elab El Puerto de Santa Marias, sattus mu teele järgmine noormees, 24aastane trompetiüliõpilane, kelle nime ma samuti kahjuks ei tea, ent kes juhatab El Puertos seda noormeeste pasunakoori, mis enne Semana Santat jõeäärsel promenaadil harjutamas käib. Tema nõbu, kes välisel vaatlusel polnud teismeeast veel välja saanud, kuid hoolitses meie eest suure pühendumusega, pidi jällegi Sevillas klarnetit õppima.
Et garaazhi kogunenud intelligentidele ja kunstiinimestele meeldivat vaheldust pakkuda, saabusid ka andaluusia Aiku ja Pets. Või Beavis ja Butthead, kui soovite. Kaks tuttmütsides rekkajuhti (teineteise nõbud loomulikult, kuis teisiti), kes järjekindlalt kutsusid meid slovakkideks ning rääkisid, kuidas nad meie kanti (Slovakkiasse siis) Hispaaniast lilli veavad. Ühe repliike täiendas teisepoolne heakskiitev höhöhöh.
Kuigi Antonio oli meile rääkinud, et tegemist on peñaga ehk Hispaania mõistes ametliku sõpraderingiga, ei saanud me öeldu mõttest päris hästi aru – peñad pühenduvad tavaliselt ju ühistele tegevustele nagu jalgpall või flamenko. Siinsete ühistegevus näis eeskätt söömise, joomise ja naermisega seotud olevat.
Peña nimi “Amanda manda” (Amanda käsib) oli aga tõepoolest ka uksele kleebitud. Need tühised kaheksa tundi, mis Imedemaal veedetud sai, möödusid nagu linnutiivul.
Ühesõnaga, palju toredaid inimesi, palju nõbusid ja elu nagu hernes. Või kikerhernes.
Juuksuriskäik Hispaania moodi: puusaproteesidest raamatuillustratsioonini
Posted by: duendedelsur on: detsember 2, 2010
Juuksuris saab siin alati nalja ja äkki see ongi saladus, miks põlishispaanlannade juuksed on imekaunid?. Ehkki ükski juuksureist ei suuda mulle pähe tekitada samassugust vapustavat lakka, leidsin viimati juuksurit külastades peaaegu oma tulevaste raamatute kunstniku.
Oma esimesest juuksurikogemusest Lolaga, kes avaldas pikantseid üksikasju oma suguelust, olen ma teile juba kirjutanud. Seejärel tuli Loli, kellel oli töö juures kaasas väike, jalgrattaga mööda salongi tuuritav tütar. Nagu igas korralikus hispaania salongis, astusid sealtki aeg-ajalt läbi sugulased ja naabrinaised, et sõnake juttu puhuda.
Suvel avastasin Vicente, aga ma ei teadnud siis veel, kui kõva mees ta on. Astusin lihtsalt hea õnne peale sisse ühest juuksurile viitavast uksest kesklinnas, kus omanik sundimatult suitsu tehes parasjagu prouadega tsättis ja mulle õhtuks meeleldi aja kinni pani.
Kui tagasi läksin, oli prouade arv veelgi suurenenud ning pidin seetõttu kolmveerand tundi lihtsalt ootama. Jutt käis otse loomulikult ümber jalgpalli, sest MM oli mõne päeva eest alanud. Põhilise sauna sai miskipärast Brasiilia koondis ning keset värvi pähemäkerdamist taipas Vicente mult küsida, ega ma kogemata brasiillanna pole. (Kas ma näen välja nagu brasiillanna? Hmm, tahaksin tõesti, et näeksin!).
Eesti ei öelnud talle jalgpallikontekstis loomulikult midagi, mistõttu osutusin ebahuvitavaks vestluskaaslaseks, jäädes alla isegi uuele kliendile, kes kompleksivabalt peegli ees kogu rahvale demonstreeris oma hiljuti paigaldatud hambaimplantaate.
Ent sest polnud katki midagi. Oligi huvitav vaikselt jälgida, kuidas juuksurihärra asjatundlikult hispaanlannade siidiseid juuksekoski triikis, ise järjepidevalt korrutades: “Te queda muy bien!” (See sobib sulle väga hästi!) Siis tegi ta ka minu kohal kääridega täpselt kaks liigutust (sarnast kiirust ja osavust märkasin varem ka Lola juures), kasseeris 25 eurot (mida oli oluliselt vähem kui eelmiste kogemuste puhul) ning saatis ka minu “te queda muy bien!” saatel teele.
Olin Vicente ja tema töö tulemusega väga rahul, aga kui saabus järgmine kord tema jutule minna, oli tema salongi uks lihtsalt suletud. No võibolla oli ta parasjagu suitsu ostmas või käis kusagil jalgpall, kes seda teab, selgitavat silti ta uksele jätnud polnud. Niisiis sattusin paarsada meetrit eemal tegutseva Vicky juurde.
“Vaata ette, sa kukud kohe pikali!” röögatas algatuseks fööni alt üks kolossaalsetes mõõtmetes neegrimaadam, kui sisenesin. Noh, mu ketsipael hakkas just lahti tulema.
Vicky on Dominikaani Vabariigist pärit mulatitar. See ilmselt selgitab ka tumedamavärviliste rikkaliku kontsentratsiooni tema salongis ja selle ümbruses. Vahepeal laienes kogukond sedavõrd, et Vicky unustas ära, et pidi lisaks värvimisele mu juukseid ka lõikama ning tasapisi lisanduvad kliendid muutusid järjekorra tõttu natuke rahutuks. Ent asi lahenes kohe: üks eriti valju häälega naabrinaine asus vabatahtlikult järgmise kunde pead pesema ja lõikuseks ettevalmistusi tegema. Vicky abikaasa astus samuti läbi, jutustas üksikasjalikult, mida temaga arsti juures tehtud oli ning pissitas tualettruumis ära nende ühise tütre, kui laps oli seda korduvalt ja häälekalt nõudnud. Dominikaani inimeste omavahelist rõõmsat hõikumist saatsid (samuti muljetavaldava helitugevusega) plaadilt tulevad bachata- ja cumbiarütmid.
Aga sisemuses olin siiski otsustanud Vicentele truuks jääda. Võibolla nende ekstrentriliste kunstfotode tõttu, mida ta muidu tagasihoidliku välimusega salongi ehtisid. Ja õigesti tegin kah.
Järgmisel korral teenindas ahelsuitsetajast Vicente minuga paralleelselt üht prouat, keda oli kohe ootamas puusaproteesi vahetus ning jutt käis detailselt ümber sellega seonduva. Ootereziimile saabus veel üks ladina-ameeriklanna välimusega vanaproua, kes juuksuritooli norsates magama jäi.
“Ta on väga väsinud, sest käib öösiti tööl,” suhtus Vicente klienti mõistvalt ning mõnda aega valitses vaikus.
Siis saabus minu tund. Tal lihtsalt parasjagu polnud kellegi teise vastu rohkem huvi tunda. Kes ma olen? Ah et Eestist? Külmkülmkülm, muidugi. Miinus kaks lausa? Oimaeikujutaette. Vahel lausa miinus kakskümmend? Oimasureksinärapäristõsiselt. Kas tohib küsida, mis mind siia tõi ja mida ma siin teen?
Siitmaalt – pange tähele – saabus kannapööre. Kinnitan teile, et ma pigem ütlen oma ametiks tagasihoidlikult “ajakirjanik” ning kavatsen kirjanikutiitliga laiata alles siis, kui midagi reaalselt ära teinud olen, aga Vicente ristküsitluse all pidin siiski tunnistama oma autorlust mõningate raamatute puhul pluss asjaolu, et tegime sõpradega oma kirjastuse ning ma kavatsen lähiajal paar raamatut veel avaldada.
Kirjanik! Poeet! Võibolla see ehmatab teid veidi, aga niisuguse ameti esindajad on hispaanlaste hulgas tunduvalt kõrgema staatusega kui pangadirektorid või börsil pappi kokku ajanud pururikkad.
Siitpeale vestlesid niisiis omavahel kaks kunstiinimest, mis tähendas, et Vicente lõi letti erinevad ajakirjad ja albumid, mille jaoks tema soenguid ja make uppe teinud ning pildistanud on (kusjuures osa neid olid rahvusvahelised ning pildistamiskohtadena seisis Milano ja Pariisi kõrval miskipärast ka El Puerto de Santa Maria). Peaaegu oleksin juba leppinud faktiga, et peame oma kirjastusega nüüd kohe ka juuksuriajakirja välja andma hakkama, kuhu Vicente tublisti kaastööd teeks. Kui sellest mõttest siiski asja ei saanud, uuris Vicente, kas mu raamatutel on juba kaanekujundused ja illustratsioonid olemas ning ma veetsin, värv peas, tubli pool tundi tema arvuti taga võimalikke erinevaid variante vaagides. Seda paraku järgmiste kordade jaoks, sest esimesed kaks juba on ühe geniaalse kujundaja (Villu maravillu!) käes. Vicente oli küll veidi löödud, et peab oma suurepäraste ideedega ootama, kuid lohutuseks tohtis ta näidata veel paberkandjal fotosid, kus pruutmodellina erinevate kindluste ja katedraalide ees poseerib tema 24aastane tütar.
Kaks kääriklõpsu, “te queda muy bien”, 25 eurot ja äraminek. Lähen Vicente juurde tagasi. Kui mitte raamatukaante, siis selle pärast, et ta tunneb oma tööd hästi. Pariis, Milano ja El Puerto de Santa Maria, vohh! Illustratsiooniks teile mõned tema fotod, mille veebist leidsin. Ega te ei hakanud autoriõiguste pärast muretsema? Olen kindel, et ta läheb hoopis uhkusest lõhki!
http://www.fotoplatino.com/fp4228
Küpsisepäevad ja kõigeviha
Posted by: duendedelsur on: november 8, 2010
Proovin seekord natuke tõsisemalt, sest olen mures. No teie pärast ikka, mis meil siin sinise taeva ja kõrvuni suude kuningriigis viga võiks olla?
Võibolla olen lihtsalt pateetiliseks välis-eesti tädiks muutumas, aga see pole ka ime, sest viimasest Eesti-visiidist on 8 kuud möödas ja ma olen sealsete uudistega kursis peamiselt vaid meedia kaudu. Just see ongi see, mis muret teeb – vaatamata asjaolule, et olin ise erinevate meediakanalite toodangu juures tegev kokku 18 aastat ja peaksin teadma, et Õhtulehe tegelikkus ei pruugi peegeldada täistõtt kogu EW-st. Probleem on pigem selles, et pea ükskõik millisest avaldusest vaatab otsa vastandamine.
Et mehed on sead ja naised ussid, pole muidugi mingi uudis, aga viimasel ajal on see tõdemus hakanud uusi tasapindu vallutama, nagu ei tohiks üleüldse milleski enam ühel nõul olla. Eriti kütab seda suhtumist Postimees. Hea, et ma nii kaugel elan, siis ei pea häbenema, et mehed mulle meeldivad ja terve hulk naisi (sõbratare) kah.
Noored versus vanad on loomulikult sama teema. Ühed koperdavad jalus ja teised on eluaeg hukas olnud. Tigedad on niikuinii mõlemad.
Õpilased versus õpetajad. Teenindajad versus kliendid. Linn versus vabariik. Välismaalastest ja omasooiharatest pole mõtet rääkida, need vastanduvad niikuinii kõigile ja kõigele, nii et neid küll ükski täie aruga inimene ei salli.
Üleüldse oleks targem tablette võtta või vähemalt end alailma ilukirurgidel nüsida lasta, sest sellega kes su seest või peeglist otsa vaatab, tuleb teiste vastaste puudumisel samuti tülitseda.
Nüüd, kullakesed, kardate te kindlasti mingit multikulti ja halastuse loengut (Söö! Palveta! Armasta!), aga ma tegelikult tahaksin meelde tuletada, kuidas sellise rusikas-püsti olekuga üldse elada on võimalik?
Kuhu jääb see vastandumine siis, kui tal oleks parasjagu praktilist väljundit – näiteks enese eest seismine meeleavaldustel või streikide käigus? See oleks piinlik, sest kõik teevad nii ja mina pole ometi nagu teised?
Kunagi ütles üks väga tark inimene, et suurrahvastele on omane karjamentaliteet ja väiksem individualistlikkus. Eks ma seda siin ka igapäevaselt näen. Esmaspäev on koolitoidu kontekstis küpsisepäev, mis tähendab, et igal lapsel Natu koolis on kaasas küpsis. Kui meie oma algselt õuna või – veel hullem – porgandiga välja ilmus, vahiti teda nagu imelooma. Nüüd on ühistegutsemise meelsus temast sedavõrd üle käinud, et ta nõuab kooli minnes omale kindaid kätte ja mütsi pähe, sest teistel ometigi on. Aga päevane temperatuur tõuseb meil ju siiani 30 kraadini!
Koolivorm kehtib siin vaid mõnedes koolides, kuid suguvõsavorm seevastu pea kõigis peredes, vähemalt pühapäeviti. Sama pere lapsed, vanusest hoolimata, riietatakse identsetesse rõivastesse ning kui laste sugu on erinev, olgu siis vähemalt värvid samad! Ja siis promeneerima, sest nii teevad pühapäeviti kõik pered.
Vahel olen sattunud bussi üheskoos inimestega, keda pealtnäha sama maapind kanda ei tohiks: ninaneetide ja I-Podidega lärmakad teismelised ning pärlite, lehvikute ja sonimütsidega (sama lärmakad) vanainimesed. Selle asemel, et üksteise suunas iniseda, sülitada või harjavarrega vastu pead anda, muutub see esmapilgul täiesti sobimatu seltskond homogeenseks rõõmsaks massiks, kes omavahel üle bussi hõigub ja teinekord lausa musitades lahku läheb.
Situatsiooni, et hispaania naist tabaks Vändra-Aveli saatus ning mõni mees talle esmalt “inetu!” hõikaks ja hiljem jalaga kõhtu lööks, tõrgub mõistus ette kujutamast. See pole lihtsalt võimalik. Kõik naised on ilusad. Kõik mehed on toredad.
Kui Eestis on käibel irooniline küsimus “mingi daun oled vää?!”, siis siin on Downi sündroomiga inimene otse inglistaatuses. Ausõna, üleeile istusime ühes baaris, kuhu koos vanematega sisenes sümpaatne daunikust noormees. Terve baar kallistas ja musitas ta üle ning hõige “guapo!” (iludus!) kõlas peaaegu ühest suust. Kõige kuulsamast Downi sündroomiga inimesest, hispaania jalgpallikoondise treeneri Vicente del Bosque pojast Alvarost rääkimata. Kogu MM-i võidueufooria juures peab hispaania rahvas kõige emotsionaalsemaks just hetke, kui Alvaro pärast võitu telekaamerate ees esines.
Võõravihast seoses üleeilse õhtuga veel nii palju, et meid, kaht guirit, lihtsalt ei lastud ühest baarist välja enne, kui olime baariomaniku kulul süüa ja juua saanud ning kohapeal pidutsenud onud meile tekiilat välja teha ja üht rahvuslikku mängu õpetada olid jõudnud. Nende heasoovlikkuse ärateenimiseks ei pidanud tegelikult tegema muud, kui lihtsalt ühte lauda maha istuma.
Lapsed kuuluvad loomulikult kõigile ning on eestkätt tehtud kallistamiseks ja musitamiseks. Ühel päeval sõitsime bussiga mööda ühest koolimajast, kus lastel kogemata pall üle aia lendas. Juht pidas bussi kinni ning reisijate hulgast kõige vanem mees ukerdas välja, et see pall neile tagasi visata. Seejärel tuli ta uuesti peale ja me sõitsime rahumeelselt edasi.
Nii võibki märkamatult välja kujuneda, et käsi hakkab sügelema, kui ratastooli näed. No et kohe tahaks aidata. Et kui AFANAS (vaimupuuetega inimeste ühendus) päevasel jalutuskäigul vastu tuleb, siis naeratad neile südamest, mitte viisakusest. Tasemeni, mille saavutas minu silme all üks naine, kes täiesti võõrale teismelisele tüdrukule bussis pileti ostis, kuna juhil polnud 20eurosest plikale tagasi anda, pole ma põhjamaiselt pika juhtme pärast veel arenenud, aga püüan. Sest karjaelu on mõnus. Kari on just nii nõrk või tugev kui ta nõrgim lüli. Inimesi usaldada ja teada, et sind hätta ei jäeta, on imeline tunne. Elu on ilus, sest teiste kavatsused on siirad ja heatahtlikud – ja su enda omad sellest lähtuvalt samuti.
Aga kuidas see kõik välja kukkus? Mida ma praegu tegin? Vastandasin! Oh appi, nagu uus Sami Lotila! Tulge parem siia – ja me oma karjaga uputame teid armastusse!
Kohtumiseni härjapea all!
Posted by: duendedelsur on: oktoober 27, 2010
See on pidulik peatükk turismihooaja lõpetamise puhul – ja natuke jätkuks sissekandele, mis puudutas Imelist Aeda, kust külalised enam välja ei saa (oleme paaril korral ka mõelnud maailmarändurite Tätte ja Matvere lõksupüüdmisele). Kirjeldaksin praegu hoopis olukordi (ega need nüüd nii harvad ka pole), kui aiast siiski väljutakse ning millised on väljakujunenud ekskursioonid/emotsioonid. Meie pisikesel mittetulundusmajapidamisel on pooleteise aastaga nimelt oma rutiin tekkimas.
Esimesel õhtul, külaliste saabudes on muidugi paratamatult jällenägemisrõõm ja imeline aed ning ma olen teile singid-oliivid- juustud ja sherry juba valmis pannud, aga pärast piduööd teeb Tom hommikusöögi või toob putkast churrosed (Tomi puudumisel teeb kõike eelpoolmainitut Silvia, sest tema on omainimene ning juba tuttav minu ebameeldiva harjumusega poole päevani magada). Päeval sõidame tavaliselt laevaga Cadizisse (see on minu giiditöö, sest ei eelda tingimata autot). Tom lausub meile alati kaasa sõnad “vii nad katedraali torni kah”, aga praeguse seisuga pole sinna peale Ingridi keegi ronida viitsinud. Kalaturul seevastu käime iga kord – nagu ka Genovesi pargis (no teate ju küll, seal kus on pügatud puud ja lahtiselt lendavad papagoid). Loomulikult räägin ma alati sellest, kuidas Cadiz on kõige ilusam linn maailmas ja kuidas selle katedraalil on mulle peaaegu fetishistlik mõju. Kas keegi seda kuulda võtab, on iseasi:)
Rand. Ujumine. Pärastlõuna ja Imeline Aed, praekalmaarid, kitsejuustu-tomati-rukolasalat, haisupp.
Õhtuti mukime ennast üles ja lähme El Puerto linna peale sheffama: kas samanimelisse cerveceriasse kaheksajalga galeegi moodi maitsma või lihtsalt Valdelagranasse (klassikaline rannapromenaad) või kesklinna praekalavalikut nokkima. Härrad joovad sherryt, daamid veini ja lapsed apelsinimahla.
Menukad on olnud ka külaskäigud kolmnurka Sanlucar de Barrameda – Chipiona – Rota. Viimane tundub (vaatamata mu Cadizi-pingutustele) külaliste lemmiklinn olevat, nii et peaks lisaks hiljuti võidetud Kuldluua tiitlile ka eestlaste menupaiga auhinna pälvima. Eks idülliline kohakene, kus rannapromenaadi ja kindlust ühendab vaid arhitektuurselt kaunis võlv, peabki inimestele meeldima!
Jerezes oleme hiljuti avastanud tädi Carmela, kelle omanimelises baaris toimuvad kord nädalas luuleõhtud erinevate hispaania kirjanike eestvedamisel ja kelle hääl on aastatepikkuse suitsetamise tulemusena emakaru tämbri omandanud. (Tädi Carmela on väga armas ja lahke ning alati valmis külalistele tasuta degustatsiooniks oma firmaroogi pakkuma).
Jerezega seostub lisaks flamenkole, (mille ees enamik meessoost eestlasi surmahirmu tundvat näib), ka hiigelsuur kaubanduskeskus Area Sur, kuhu külalised on suutelised tundideks kaduma ning kust väljutakse poekottide all ägades. Õige ta ka on: meie rebajased (allahindlused siis) pole mingid naeruväärsed “uskumatu pakkumine! Nüüd 15 protsenti soodsam!” vaid korralikud 70-80 protsendised laksud, mis silme eest kirjuks võtavad. Õnneks pole valdav osa inimesi aru sedavõrd kaotanud, et ostaks massiliselt kokku flamenkotantsijakujukesi, lehvikuid või härjaskulptuure. Küll aga kiidan heaks suveniirostud, mis kujutavad naljakate (sageli pisut frivoolsete) kirjadega T-särke, millega on hea Eestis laiata, sest keegi ei saa kirjutatust aru.
Pole pääsu ka lõuna suunas sõitmisest ehk Tarifast, Gibraltarist ja tee peale jäävatest imeilusatest hipirandadest. See tuulegeneraatorite, mändide ja düünidega palistatud nurk maailma lõpus on samuti alati sooja vastuvõttu leidnud (ja dai bohh kah, kui ei leiaks!). Kui eriti veab, leiame kuskilt ka mõne põrgulärmi tootva feria või end kompleksivabalt eksponeeriva nudisti.
Pisut kaugemale jäävatest paikadest oleme erinevate gruppidega ära proovinud veel Sevilla, Cordoba ja Portugali – need on põnevad territooriumid, mida tahaks veel isegi täpsemalt inspekteerida. Ühe eriti edumeelse, initsiatiivika ja armsa grupiga põrutasime koguni Madridi välja ning külvasime sealgi veidi kaost. Sellest ajast saadik olen muide armunud Madridi kiirrongi, millega hiljem kodulinna naasin. Kiiremat ja mugavamat transpordivahendit pole seni veel välja mõeldud, nii et kes edasiseks visiidiplaane peab ning end näiteks Madridi kohale suudab lennutada: way to go! Iga kell ägedam koht kui Malaga.
Imelises Aias on viimaste külaskäikudega tekkinud ka uus traditsioon: kohustuslik nutmine.(Vt eelmine peatükk eriti kurva muusika ansamblist!) Ma nimelt sunnin inimesi kuulama neid kolme lugu (ent ka mõningaid teisi) ning voila – olen suutnud nii mõnegi pisara juba välja pressida. Aga see pole Hispaania tingimustes kindlasti mingi häbiasi ja hingelised inimesed pälvivad minu eriti sooja suhtumise.
Jahtklubis käime alati kah. Ma jätaksin mainimata selle kuulsusetu korra, kui jalgsimatkal oma külalised peaaegu metsa ära eksitasin ning autojuhid, kellelt teed küsisime, meid saksa olümpiakoondiseks pidasid, ning rõhutaksin vaid, et jahid, päikeseloojang, mõnusad restoranid ja hea seltskond on üks perfektne ja peaaegu kohustuslik õhtuveetmise viis.
Kuna osa meie külalistest on nüüdseks juba korduvturistid, on välja arenemas ka uut sorti groteskne eneseiroonia: klisheelikud grupipildid mõne monumendi või vaatamisväärsuse juures (neist senine lemmik on telefoniga tehtud pilt Epust härjapea all, aga see tuli just täpselt nii halva kvaliteediga välja, kui loodetud, ega kannata demonstreerimist). Sellistel momentidel oleks ilmselt omal kohal ka eelpoolmainitud lehvikud või flamenkotantsijakujud. Ausõna, ma ei pane teile pahaks, kui te neid tõesti ihalema peaksite!
Nüüd, oktoobri lõpuks – ehkki taevas on veel sini-sinine ja ujumas kannatab samuti käia – tundub turismihooaeg lõppenud olevat. Ma magan end pisut välja ja hakkan siis kaeblema selle üle, et mul kellegagi aias vaielda pole (Tom on sellisest viljatust tegevusest juba ammu loobunud) ning keegi ei kuula minu kihutuskõnet Cadizi katedraali teemal.
Pisut statistikat:
ajavahemik juuli 2009. kuni oktoobri lõpp 2010.
17 gruppi
40 inimest (neist osa korduvad, edetabelit juhib kuldklient Silvia viie korraga)
lugematu arv päikeselisi päevi, praekala, veini ja rõõmu.
Aitäh, et mind välja kannatasite – ning uute kohtumisteni härjapea all!
Eriti kurva muusika ansambel
Posted by: duendedelsur on: september 29, 2010
Kui ma oleksin ilusam ja natuke targem, siis ma kindlasti peaksin seda blogi ka tihedamini. Aga kõik pole veel kadunud: minu ajapuudus ja mõningane motivatsioonilangus on seotud positiivse asjaoluga, et sellest samast blogist on peatselt saamas raamat. Täiendatud, parandatud, viimistletud, fotodega üle külvatud ilus asi. Kas pole tore? Seda enam, et koos mõne eriti usaldusväärse sõbraga moodustasime oma kirjastuse, kust edaspidi hakkab ainult puhast kulda pudenema (vähemalt nii on meil plaanis).
See ei tähenda, et me online`is oma tegemistest edaspidi märku ei annaks, vastupidi, mul on igasuguseid ägedaid mõtteid, mis otse nõuavad teiega jagamist. Aga ma alustan täna traagikast.
Ikkagi mitu meelt on inimesel, laskem siis muusikal rääkida. Lisan siia kolm hispaaniakeelset lugu-(koos tõlkega, algupärasega küll, aga andke aega areneda), mis on nii traagilised, et peaksid seadusega keelatud olema. Päriselt. Viimane neist kolmest on üle minu taluvuspiiri ja tänaval pleieriga kuulates pean selle edasi laskma, sest kadakajuurena püsiv jonn väidab ikka, et avalikult nutta on veider.
Niisiis, daamid ja härrad, lubage esiteks esitleda: La Oreja de Van Gogh, Jueves, 11 de Marzo. (Van Gogh on enamvähem teada tegelane – nagu ka asjaolu, et ta oma kõrva kunsti nimel maha lõikas – selle järgi saigi bänd nime, mis tõlkes tähendab Van Goghi kõrv).
Värskelt Hispaaniasse kolinuna kuulsin seda lugu raadiost korduvalt ja mõtlesin: appi, kui nõme! Mis sõnad! Mingi õnnetu tibi sonimine: kui ma oleksin ilusam ja targem, küll ma siis… Ega olekski oma arvamust muutnud, kui poleks olnud üht nüanssi pealkirjas. Neljapäev – ja sulgudes: 11. märts.
Uudisteagentuurid ütlesid 11. märtsil aastal 2004 nii: Vähemalt 173 inimest sai surma ja 592 haavata neljapäeva hommikul tipptunnil toimunud mitmetes plahvatustes Madridi rongides. Plahvatused toimusid kolmes raudteejaamas: Atochas, Santa Eugenias ja El Pozonis.
Ja sellest see lugu (seda sõnades välja ütlemata) räägibki.
Lugu http://www.youtube.com/watch?v=afQzweijH1s&ob=av3e
Tõlge siin:
Neljapäev, 11. märts
Kui oleksin ilusam ja veidike targem
kui oleksin eriline justkui kaanetüdruk
oleks mul ehk väärikust sammuda üle vaguni
ja uurida, kes sa oled.
Sa istud mu vastas ega kujuta ette,
et just sinu pärast kannan täna oma ilusaimat seelikut
ja kuni sina haigutad, upub mu pilk sinu silmadesse.
Ref: Sa peatselt mind vaatad, vaatan vastu ja sa ohkad,
sulen silmad, sa pöörad pilgu mujale.
Ma vaevalt hingan, muutun olematuks ja värinad läbivad mu keha.
Nii mööduvad päevad esmaspäevast reedeni
nagu pääsukesed Becqueri luuletuses
ühest jaamast teise
seisame silmitsi vaikusega
Ref: Sa peatselt mind vaatad…
Kuid juhtub, et mu huuled ärkavad
ja hääldavad kogeledes su nime.
Ilmselt pead mind kõige rumalamaks tüdrukuks maapeal
ja ma tahaksin hetkeks surra.
Kuid sa astud lähemale, öeldes:
ma isegi ei tunne sind, aga juba tundsin sust puudust
Igal hommikul hilinen meelega,
et valida just see rong.
Hakkame kohale jõudma
mu elu on muutumas.
On ju eriline päev see 11. märts?
Sa võtad mul käest, kui siseneme tunnelisse
ja valgus kustub.
Leian käsikaudu su näo
olen taas vapper.
Sa ütled, et armastad mind
ja sinule ma kingingi oma viimase südametukse.
Kõik.
Nii, luristage natuke, arusaadav. Seejärel lähme isiklikuks. Te ei pea enam kogu süütult hukkunud rahvale kaasa elama, mõnikord on isiklik tragöödia peaaegu sama suur. Või siis vähemalt kaastunne?
http://www.youtube.com/watch?v=OpeRKIKurIg
Ja milline ta on?
Sulle silma vaadates mõistan,
et sul on mulle midagi jutustada.
Alusta juba, naine, ära karda,
homme võib ehk olla hilja,
võimalik, et homme on hilja.
Ref: Ja milline ta on? Kus ta sinusse armus?
Kust ta pärit on? Millele pühendab oma vaba aja?
Küsi talt, miks ta röövis tüki minu elust?
On varas ta, kes võttis minult kõik.
Säti end korda, naine, on juba hilja
ja võta vihmavari kaasa juhuks, kui peaks sadama.
Ta ju ootab sind, et sind armastada
ja mina olen kade, et sind kaotan.
Pane end riidesse, see hall kleit sobib sulle hästi.
Naerata, et ta ei kahtlustaks, et oled nutnud.
Lase, ma pakin oma kohvrid.
Ja anna mulle andeks, et küsin veelkord:
Ref: Ja milline ta on…?
Selle lauluga on säherdune lugu, et tegelikult kirjutas selle Jose Luis Perales aastaid tagasi pühendusega oma tütrele, kes hakkas abielluma. Marc Anthony versioon keerab asja õõvastavamaks: tütrest pole juttugi, see mees tundub oma abikaasale laulvat. (Loodame, et Jennifer Lopez jätab selle teo sooritamata! Kasvõi selle sama laulu tõttu!)
Viimane laul, mu sõbrad, sõidab puhtalt emainstinkti otsas. Aga seda teate ju ise ka, et tugevamat tunnet maailmas polegi. Emainstinkt on pooltoonideta. Ma ausalt öeldes ei tea, kust võttis Amaia Montero need sõnad, sest tal endal lapsi pole, kuid üks on selge: ma kaeban ta selle laulu eest kohtusse. Enneolematu emotsionaalse kahju tekitamise pärast.
Et siis väike hällilaul emalt tütrele. Loodan, et teid ametliku video puudumine ei häiri (see veel puudub, et nad selle teinud oleksid!)
http://www.youtube.com/watch?v=Bj1CkSj_Dxw&feature=related
No ja siis tõlge ka.
Ühe unenäo lugu
Vabanda, et astun kutsumata sisse
ei ole vist õige aeg, veel vähem koht.
Pidin sulle lihtsalt rääkima, et taevas polegi nii halb olla.
Homme sa seda ei mäletagi, olen vaid üks korduv unenägu
andes vastuseid langeva tähe vormis.
Kui ma lahkun, jõuan oma rahuriiki,
tahtsin vaid hüvasti jätta, anda sulle musi ja näha sind korra veel.
Luba, et oled edaspidi õnnelik
sa oskasid nii ilusasti naerda
ja nii, ainult nii tahan ma sind meelde jätta.
Täpselt nii nagu vanasti,
täpselt samamoodi edasi,
mu elu, nii on kõige parem.
Nüüd on sul aeg puhata,
luba ma aitan sul riidest lahti võtta nagu aastaid tagasi.
Kas mäletad, kuidas ma sind magama pannes sulle laulsin?
Nüüd on mulle jäänud ainult külaskäigud unenägudesse, et sind näha
sest tollel kurval ööl ei öelnud ma sulle hüvasti.
Kui ma lahkun, jõuan oma rahuriiki
tahtsin vaid hüvasti jätta, anda sulle musi ja näha sind korra veel.
Luba, et oled edaspidi õnnelik
sa oskasid nii ilusasti naerda
ja nii, ainult nii tahan ma sind meelde jätta.
Täpselt nii nagu vanasti,
täpselt samamoodi edasi,
mu elu, nii on kõige parem.
Nüüd on sinu, ainult sinu kord jätkata meie reisi.
On juba hilja ja pean minema hakkama,
mõne sekundi pärast sa ärkad.
Ja nii, ainult nii tahan sind meelde jätta,
naerata nagu vanasti,
täpselt samamoodi edasi,
mu elu, nii on kõige parem.
Tshempionide eine ja imeline aas
Posted by: duendedelsur on: august 9, 2010
Tom idealistliku inimesena pidas plaani meie õuel joogalaagrit korraldada. Kui te nüüd ühes sõnas “g” “m-i” vastu vahetate, saate aru, millega kevad ja suvi meie aias tegelikult resulteerunud on.
Hea küll, ärge muretsege: hulgaliselt praekala ja muid mereelukaid, päevaseid ja öiseid suplemisi, erinevaid linnaekskursioone, inspireerivaid vestlusi (isegi töiste ja maailmavallutuslike plaanidega) ja meeleolukat muusikat latiinoulust laulva revolutsiooni ja iiri pubiviisideni välja on seda kõike samuti saatnud. Koguni “Ühtne Eesti” ja “Punane elavhõbe” said vaadatud. Kuna üks osa teist pole ikka veel El Puertos käinud ning teine osa on üldiselt avaldanud soovi tagasi tulla, siis kirjeldan põgusalt, mis laagriprogrammi seni kuulunud on.
Kui praegu arvestama hakata, meenub mulle ainult kaks kuud, mil tõesti külalisi pole olnudki: veebruar ja mai. Hetkelgi on meil kolmeks nädalaks siin teismelised tütarlapsed, kaks Bianka sõbrannat ja endist klassiõde, kuid nendega on lihtne – peamiselt paelub neid pimedas ning konditsioneeritud õhuga toas õudusfilmide vaatamine ja hirmsa häälega karjumine. Laiemas plaanis tundub külalistega novembrini muretu olevat – ja ma ei kirjuta seda hirmust, vaid vaimustusest, ehkki tuleb tunnistada, et vähemalt tänavusuvine maailmameistriks saamise ja olemise periood oli…. kuidas seda nüüd öeldagi… intensiivne.
Samas avastasime selle käigus imelise uue spordibaari meie linnas: Sport House Bar. Kaks korrust täis suuri ekraane, jalg- ja korvpallikujulisi pöördtoole, suurepärast peene disainiga, lausa eesti lounge`ide vaimus toitu, mille tohutu kogus maksab kaks-kolm eurot ja muidugi ülivastutulelikku rahvast. Lausa kahju, et see MM nii harva toimub!
Samas polnud ka pisikestes baarides räuskamisel suurt häda. Loodetavasti ka mitte näiteks tolles toredas Cadizi sherryurkas, mille pinda enne ühegi naisterahva jalg puudutanud polnud (selle tõestuseks oli ainsa kempsuna aastakümneid vastu pidanud pissuaar), kuid kus sellest hoolimata (või siis tänu sellele) daamidele sundimatult tasuta vein välja tehti ning üks püsiklientuuri onudest Natule mündi kinkis, et mine, laps, osta omale kommi.
Või härjapäid täis, tohutu toiduvalikuga iseteeninduskõrts Sanlucaris, kuhu ühel päeval oli akvaariumiga üles riputatud elus kaheksajalg kirjaga: “See on kaheksajalg Paul (el pulpo Pablo), kes ennustas Hispaania võitu!”
Kuigi krokodille meile tapasetaldrikult ei serveeritud, oli nendegi külastamine ja katsumine 1200 elanikuga farmis omaette elamus ning selgitas, kust on pärit kõik need hääled, mida dinosaurused Hollywoodi filmides teevad. Kes käis, see mäletab.
Aga tagasi meie õitsvasse aeda, mille põõsaid Tom siiani pügada ei raatsi, sest mahalõikamisega kaoksid ka õied, mis muidu pool aastat jutti oma olemasolu naudivad. Ja kus +54 kraadiga (senine maksimum) ei kannata istuda muidu, kui end kastmisvoolikuga regulaarselt niisutades. Kindlasti on eestlase kadakajuurena püsiva pidutsemisvisaduse üle veidi hämmingus ka meie ülemised naabrid, terveks suveks El Puertosse kolinud hispaania poisid, kelle rõdult alla sadanud aluspesuga meie rotinottijast kutsikas ühel päeval andunult müras.
Saan aru, et grillkalmaaride, acediade ja kitsejuustuga salati kõrval omandas kultusliku tähtsuse haisupp tomati, küüslaugu ja valge veiniga. Nii lihtne valmistada, et tänama ei pea mitte mind vaid emakest maad kogu selle värskuse eest, mida ta meile pakub. Viimati suutsin sellega ekstaasi viia kaks hispaanlast, Adriani ja tema sõbra Arcayo, kellega seoses mind tabas mõte, et oleksin meeleldi nõus ülejäänud elu geishana veetma. Ainult kalasuppi keetma, seda meestele ette tassima ning vahepeal intellektuaalset vestlust pidama ja pilli mängima, sest harras tänulikkus ja usinus, millega sulle vastatakse, kaalub kordades üles selle tillukese vaeva, mille ettevalmistuseks justkui näinud oled. Aga ma pole kindel, kas see jaapani meeste puhul samamoodi on.
Igal juhul on see külalistetulv päädinud lapse totaalse ärarikkumisega. Natu on nüüd täiesti veendunud, et iga päev ongi pühapäev ning ta on kahtlemata ära teeninud selle, et onu Ivar või tädi Kärt ostavad talle kingitusi enne, kui laps küsib, nii et silm ka ei pilgu (seda kõike vaatamata asjaolule, et nad Natu eesti keelest enam eriti aru ei saa).. Või et kaks hispaania onu, elusad mänguasjad mõistagi, käputavad tema ees, hüüdes hardunult “guapa!!!”
Peaaegu kõigi nende külalistega on meil siiani teoks tegemata nii mõnedki plaanid: vallutamata Portugali rannad, tshillimata pikemat aega hipikuurortides lõuna poole sõites, vahtimata Sevilla arhitektuurilised imed, vaatamata mõni vabaõhu-flamenkoetendus, käimata salsaklubides, matkamata Cadizi mägedes…. sedavõrd maagiline on olnud meie aed. Ausõna, isegi köitvam kui Tõnis Mäe oma, mis – naine, teil pole minuga vedand – on tarvis üles harida või vendade Urbide imeline aas, kus puud hüüavad hääletult ja rohi sosistab. Siin ei sosista ega hüüa teil hääletult keegi, venga! unustage ära! Naabrieit alustab juba varahommikul valjuhäälset kaagutamist oma Downi sündroomiga tütre peale.
Mida ma öelda tahan? Tulge! Tulge uuesti või tulge esimest korda! Ja vabandage, et ma nii harva kirjutan. Mitte, et aed oleks tarvis üles harida, vaid elada on vaja, siis on, millest kirjutada!
Rahvaste paabel Al-Andalusis
Posted by: duendedelsur on: juuli 21, 2010
Kui te Malaga lennujaama asemel potsataksite kogemata otsejoones näiteks Granadasse, võtaks jahmatus teil ilmselt hinge kinni: tõenäoliselt arvaksite, et Hispaania asemel on teid sokutatud kusagile Araabiasse, sest need võlvitud hooned, sini-valge keraamika, tänavail müüdavad aladinipüksid, vesipiibud ja kaeblev muusika pole ometigi Euroopa päritolu. Tere tulemast Al-Andalusi!
Selle asemel, et 800 araablastele kaotatud orja- või okupatsiooniaasta üle kaevelda, on hispaanlased siiski üleüldiselt uhked neile jäetud võimsa kultuuripärandi üle samavõrd, kui nad kadestamata kuulutavad mustlaste kingituseks flamenkokleidid ja -rütmid. Poleks Andaluusial ilma araablaste poolt antud Al-Andalusita sedasama nime ega sõjaväepealik Tarikita Tarifa nimelist imelist surfilinna või rahvusvaheliseks muutnud sõna tariif, lummavast arhitektuurist rääkimata.
Kas just seetõttu, aga moslemite rohkearvulisse eksistentsi suhtutakse vähemalt meie kandis pealtnäha kaunis rahumeelselt. Olen seni isiklikult kohanud vaid üht vanemapoolset meest, kes otsesõnu välja ütles, et rätipead talle ei meeldi, (aga ta oli ka sedasorti, kes hea meelega oleks näinud Franco ülemvõimu edasi kestmist ja lubas välja võtta püssi niipea, kui miski peaks ta nelja poega ohustama.) Hispaanias moodustavad sisserändajad üle 10 protsendi rahvastikust, märkimisväärne osa neist on tulnud alles viimase aastakümne vältel ja Zapatero vabameelse poliitika “süü” läbi, kuid ehkki probleeme salata ei saa, on ähvardatud suuremad massirahutused seni tulemata jäänud (või juhtunud teistes riikides). Ma tõesti tegin pikka aega omalaadset sotsioloogilist uurimust migrantidesse suhtumise kohta noorema generatsiooni hispaanlaste hulgas, ähvardades neid ida-eurooplasena koguni töökohtade ülevõtmisega, kuid ainsana jäi kõlama vastus: “peaasi, et kõik inimesed ennast siin hästi tunneksid.”
Kui turismireisidel seostub araablane üldiselt käisest tiriva ja näkku valetava kaupmehega ning Prantsusmaal õigusi nõutava autodepõletajaga, siis siin eristame me põhja-aafriklasi eeskätt näojoonte ja teinekord mõningate riietuserinevuste tõttu. Mingit tüli neist tõusvat mina näinud pole ja nii on näiteks Natu üheks paremaks mängukaaslaseks Marokost pärit Hiba, 
kes ise küll sundimatult lühikesi pükse kannab, kuid kelle ema on alati üleni hõlsti mähitud.
Natu parim sõbranna Monse, täiskasvanuliku olemise ja suurte tarkade mustade silmadega tüdruk, on aga pärit Honduurasest. Monse ema Azucena on üks paljudest ladina-ameerika immigrantidest, kes oma esivanemate maale paremat elu otsima on tulnud. Hommikuti, kui Monse koolis on, käib ta teiste majapidamisi koristamas ning tunnistas mulle kurvalt, et üritab lähiajal tagasi saada oma Honduurasesse vanematele hoida jäänud väikest poega. Veel õpib Natu klassis Boliiviast pärit Vanessa, kelle näojoontes on aimata indiaani päritolu, ning hiljuti lisandus slaavi perekonnanimega poiss Andriy. Pontsakas kuuba laps Andrew jäi poolest aastast miskipärast kaduma. Sama kooli rootslannast lapsevanem Ulrika on El Puertos juba vana olija, teda tõi siia abielu hispaanlasega ning minuga sarnane haigus: totaalne vaimustus ümbritsevast (hispaanlasest on ta nüüd juba ammu lahus, aga äraminek ei tule kõne allagi).
Vähem värvikas ei olnud seltskond ka keelekursustel (integratsiooni huvides korraldatakse neid siin tasuta), kus Tom käis. Hiinlane, sakslane, ukrainlane, paar venelast ja marokolased. Viimased plagasid ramadani lõppedes poole tunni pealt sööma ning jäid sageli hiljaks, sest palvetamist ära jätta ju ei saanud.
Enim pahandamist olen ma siinsete inimeste hulgas näinud hoopis hiinlaste suhtes. Salamisi on nad siia Valguserannikule imbunud ja otsekui kedagi ei segakski, ent suurimaks süüks pannakse neile hispaaniapärase päevakava rikkumist. Isegi ajalehes ilmuvad hurjutused selle kohta, kuidas on võimalik hingamispäeval, siesta või pühade ajal oma tränikauplust lahti hoida (tõsi, ega keegi sel ajal seal poodides ka ei käi). Samuti pannakse neile (ja ausalt öeldes mitte asjata) pahaks kaupade kvaliteeti.
Siis on meil veel kõndivad riidehunnikud ehk sügavamalt Aafrikast pärit sisserändajad. Mõistan muidugi, et päevast päeva lõõskava päikese all mööda plääzhi (suhteliselt tulemusteta) rannakleite pakkuda pole päris meelakkumine, kuid ma tõesti ei jõua kõiki neid hilpe ära osta. Õnneks nad väga ei survesta ka, kuigi mõne mustanahalise suust olen kohalike aadressil siiski solvanguid kuulnud. Neid solvab nimelt peaaegu kõik, ka see, kui turist neid pildistab või inimesed lihtsalt omavahel jutu käigus naeravad. Must uhkus on valgest iga kell üle, vaatamata sellele, et maailma vanimas ametis tegutsevad siin ka üksnes sellist tooni naised, keda ööpimeduses muidu ei märkaks, kui nad oma pimestavvalgeid sukksaapaid ja sama värvi mikropükse ei kannaks.
Samas mõistavad nad kõik end sujuvas hispaania keeles väljendada ning mis kogu selle värvika seltskonna omavahel tervikuks seob, ongi hispaania keele oskus. Nad kõik räägivad – ja paljud paremini kui mina.
On siiski üks inimgrupp, kelle suhtes mul kõigele vaatamata tõrksus säilib. See rahvas, keda kadestatakse nende vabaduse ja isemeelsuse pärast, kuid kes tegelikkuses pühendab oma aja kerjamisele ja väljapressimisele. Mustlaslaager siin kontekstis ei lähe mitte taevasse, vaid sõidab feriale, mille kõrval oma räbaldunud majapidamine püsti lüüakse ning siis läheb häbematuks kottimiseks. Kellel sametist lilled, kellel kübarad, kellel suitsupakid või õlarätikud, aga fakt on see, et intensiivsest pähemäärimisest ei pääse ükski laadaline. Ja jääks see sellega! Ma ei teagi, kelle peale ma rohkem nördinud olen, kas iseenda või mustlaste, kuid Sanlucaris õnnestus meil neile ära anda oma viimane raha – meie laua kõrvale ilmus (võlts)kurblik pikaseelikuline mustlanna, mõnekuune beebi süles. Eks ta oma euro sai, aga sekundiga teda klooniti ning siis kerjas (ja õnnetuseks ka sai) meie raha juba terve naiskoor, igaühel imik kaenlas. San Fernando ferial käisid mustlaslaagri elanikud aga lauast lauda ka lihtsalt toidujäätmeid mangumas. Muidugi võiks mõningase leidlikkuse eest kiita neid mustlasi, kes parklates helkurvestid selga on tõmmanud ja euro eest mitteametlikke pileteid müütavad, kuid fakt jääb faktiks: tegemist on siiski tasuta parkimisaladega. Leidlikkuse preemiast jäävad aga hoopis ilma need naised, kes, käed pikali, supermarketite ostukärude juures passivad kirjaga “Mul on nälg ja kolm last.” Kui nii edasi läheb ja ma endas neile vastupanuks rohkem jõudu ei leia, on mul ka!
Ent ma siiski usun, et iga isend sellest rahvaste paablist jätab endast maha huvitavama jalajälje kui kasutatud salvrätik, koni, pasahunnik või varastatud rahakott. Olgu selle tõestuseks üks kaheleheküljeline artikkel meie kohalikust lehest, kus üle pika aja ainsa kuriteona kirjutati ahastavalt sellest, kuidas kellegi lahti murtud garaazhist varastati paar jalgrattakiivrit ning naabriteühendused linnavalitsusse otsustavalt suuremat turvalisust läksid nõudma.. Meie, migrandid, oleme ausad ja korralikud inimesed!
Kollkollkoll!!!!!
Posted by: duendedelsur on: juuli 13, 2010
Ärge valesti aru saage, ma ei püüa teid hirmutada. Niimoodi ja väga ekstaatilise hääletooniga karjuvad endast väljunud raadio- ja telekommentaatorid, kui hispaania jalgpallur värava lööb. Baarides kaasneb selle heliga tavaliselt ka suuremat sorti mürtsatus – keegi on järjekordselt tooliga ümber kukkunud.
“Kui Hispaania homme võidab, oleme esmaspäeval suletud,” teatab silt Tarifa laste vabaaja keskuse uksel. Selge pilt. Palju neid lapsi sellisel päeval keskusesse toodud olekski, kui pidu koidikuni kestis, eriti võttes arvesse, et hispaanlased tassivad oma lapsi muretult kaasas ükskõik millisele üritusele, kellaajast hoolimata. Meie oma jõudis siiski hommikul suvelaagrisse ja naasis lõunaks, põskedel punase-kollase triibud ja kaasas paberist lipp kirjaga “campeones del mundo” (maailmameistrid)..
11.juuli oli üks tähtsamaid päevi Hispaania niigi suurejoonelises ajaloos. Campeones (tshempionid)! Midagi õiglasemat poleks saanudki juhtuda: see on riik, kus jalgpall nagunii igapäevaselt moodustab umbes poole ajaleheartiklite mahust ning kus “kollkollkoll!” kõlab taatide sherryjoomise kõrvale baarides regulaarselt igal kolmapäeval ja laupäeval, kui siinsed klubid karikasarjades mängivad. Maailmameistrivõistlused tähendavad sellises kontekstis mitte lihtsalt haigust, vaid pandeemiat.
Hullus (locura) algas juba kuu aega tagasi, kui igale teisele aknale ilmusid punakollased lipud ja inimeste omavahelistes jutuajamistes polnud rohkem teemasid, kui et “kas täna(vu) võidame?”
“Rahvusik häbi!” kommenteeris üks senjoor raevunult õllearvet makstes pärast külma dushi 0:1 Shveitsi käest esimeses mängus. Jalgpall pole siin tõesti pelgalt religioon või narkootikum, finaali lähenedes muutus see sisuliselt elu-surma küsimuseks.
Võiks arvata, et tasuta teleülekanded on sellises riigis inimõigus, kuid viimast turniiri nägi vaid maksulistes kanalites, mis loomulikult oluliselt suurendas baarides tooliga ümber kukkuvate onude hulka. Alagrupimängude ajal hoidsin veel tagasi tungi koos nendega mõnes pisikeses kõrtsus lärmata ning üritasin toimuvat läbi interneti vaadata. Kuna veebipilt oli masendavalt vilets ja aeglane, sain naabermajadest kostuvate rõkatuste kaudu toimuvast üsna täpse ülevaate umbes minut varem kui pilt väravate või muidu kriitiliste olukordadeni jõudis Kui asi tõsisemaks läks ning maailmameistritiitel üha lähemale tuli, kolisime oma vahepeal erinevate külaliste tõttu suuremaks paisunud seltskonna üle hiigelsuurde, läbi kahe korruse ulatuvasse Sport house bari, et ühineda hullumeelselt räuskava, puna-kollasesse riietunud inimmassiga.
Hispaanlastel on lisaks klassikalistele ergutushüüetele nagu “Campeones! Ole, ole ole!” või “Yo soy español, español, español” (mida muide lauldakse miskipärast vene Kalinka viisil) veel laulukesed iga mängija ülistuseks eraldi. Kõige sagedamini kõlasid neil päevil “Villa!Villa!Villa! Villa- maravilla!” ning “Gracias a Iniesta España esta de fiesta!” Kui meie jumalik väravavaht Iker Casillas mõne järjekordse kangelasteo sooritas, üürgas inimjõuk üksmeelselt ülestõstetud rusikatega lihtsalt “Iiii—ker!” Iiii-keeer!”
Kahe aasta eest, kui veel turistidena Hispaaniat külastasime, leidsime end EM finaalmänguks Hispaania-Saksamaa vahel ühest Pamplona baarist. Pikad, blondid, päevitumata, ujedad…. eks arvake ise, kelleks meid esimesest silmapilgust peeti. Mõned umbusklikud pilgud meie suunas küll lendasid, ent üldiselt lasti meil täiesti rahus elada (ja Hispaania poolt karjuda). Tänavuses poolfinaalis kohtusid samad meeskonnad ning üks meie külalistest elas täiesti häbenemata kaasa Saksamaa meeskonnale. Arvate, et tal taoti sealsamas lambid kinni ja visati ookeani? Täpselt vastupidi. Saksa kaotuse puhul sai meie provokatiivselt “nein! Nein!” karjunud sõber baarmanilt lohutuseks tasuta napsu. Just sellesama asja pärast olen topeltveendunud, et võit tuli õigesse riiki. Hispaanlased ei keskendu kellegi vastu olemisele, nad on lihtsalt ja tuliselt oma meeskonna poolt. Mitte läbi tigeduse, vaid läbi rõõmu käib nende (jalgpalli)elu.
Kui see 1:0 läbi agoonia finaalis lisaajal viimaks ära tuli, kahmas üks vanem onu Jensi seljas olnud härjaga lipu servast kinni ning pidas koos meiega maha hirmsa võidutantsu. Pasunad pröökasid, ilutulestik paiskus õhku, nõtked noored punakollasteks maalitud nägudega hispaanlannad laulsid ja tantsisid waka-wakat, noored mehed nutsid häbenemata. Peaminister Zapatero ei varjanud kaamerate ees pisaraid. Kuninganna Sofia kaotas ehk nii mõnegi vaoshoituma temperamendiga inimese silmis tüki oma kuningannalikust väärikusest, kui ta tribüünil käed püsti karjus. Tagantjärele tean, et meist mitte kaugel Algecirases kukkus üks mees end rõdult surnuks. Tundelaviini kulminatsiooniks oli aga Casillase intervjuu ajal spontaanselt antud suudlus oma spordiajakirjanikust sõbratarile Sara Carbonerole. Karikas tuli pidude ja emotsioonide kodumaale, kus puhas rõõm on vere koostisosa – kes veel suudaks sellest suuremat naudingut tunda?!
Edasi mindi merre ja purskkaevu – see on hispaanlaste aastatepikkune võidutraditsioon. Meil El Puertos valvas politsei juba aegsasti suurema purskkaevu ümber, kuid Cadizist teatasid raadiokommentaatorid rõõmujoovastunult rahvamasside kargamisest nii merre kui linnamüüri juures asuvasse purskkaevu. Tänavad täitusid pisikeste laste, hullunud noorte, karjuvate vanainimeste, signaalitavate autode, ole-ole`de ning eeskätt, ikka ja jälle punakollaste lippudega.
Meie nelja-aastane, innukalt lippu lehvitanud jalgpallifänn hüüdis paar korda veel püüdlikult “campeones” ja “ganadores!” ning kukkus otsekui niidetult auto tagaistmele magama.
Nagu keegi jalgpallureist hiljem intervjuus targasti märkis, ei olnud vähemalt tol õhtul suurt lugu, kui oled bask või katalaan – jalgpall on kõigile üks.
Nii treener Vicente del Bosque kui analüütikud nägid Hispaania võidu taga üht esmapilgul täiesti arusaamatut omadust. “Me oleme alandlik meeskond,” ütles del Bosque, “vaatamata favoriidistaatusele võtsime iga mängu ükshaaval kui uut ülesannet.” “Alandlikkus” (humildad) on katoliiklikus Hispaanias tegelikult väga väärikas ja positiivse alatooniga sõna ning ehk mõistate pärast arvukate superstaaride hävimist tänavusel turniiril, miks see nii on. Millist reaalset kasu õigupoolest on halli dändivesti riietunud inglise soengumodellist varumeeste pingi kõrval?
Esmaspäeval näitas riigitelevisioon kolmetunnist otseülekannet tshempionide naasmisest kodumaale, kus miljonid inimesed Madridi erinevatel väljakutel neid ülevoolavalt tervitasid. Suur suusamaa on kindlasti tore olla, mäletan seda veel omastki käest, kuid suur jalgpallimaa annab inimestele lisaks tohutu ühtekuuluvustunde ning ma olen pisarateni uhke, et sellest osa saan.
Ja kõigele vaatamata ei arva hispaanlased, et jalgpall on parem kui seks – vaadake neid tänaval või rannas igasuguse piinlikkustundeta suudlevaid ja amelevaid, erinevas eas paarikesi. See nutikas ja lihtne rahvas teab, et üks ei välista teist ehk et vastandamisest või vaenust ei sünni midagi head.
Siis, kui sõpru koolimajast saadad ära sa…
Posted by: duendedelsur on: juuni 19, 2010
Koolikell, muide, pole siin Hispaanias üldse päris hell, vaid kõlab nagu oleks käes korraga nii õhuhäire kui viimnepäev. Sellest hoolimata: kui Natule ütlesin, et 21.juunil saab kooliaasta läbi, hakkas ta lõug ahastusest värisema ning lohutuseks läheb ta juulis linnalaagrisse.
Kui ise koolis käisin, ütlesid isegi (vana)vanemad alati kooliaasta lõpetuseks: no saab see orjus läbi! Ja kuna alati olin mina see, kes pidi igal sobival või mittesobival juhul kooli või klassi nimel mingit kõnet pidama, siis inertsist ja hispaania kooliaasta lõpu puhul võtan selle nüüd jälle ette.
Ehkki sain oma raevu eesti haridussüsteemis valitseva vaenu ja alanduse suhtes hiljuti Delfile arvamuslugu kirjutades mõnevõrra maandada, kipub alati viimanegi objektiivsus kaduma, kui “see orjus” meelde tuleb. Ja asi pole kaugeltki isiklikus vimmas. Teismeikka jõudes panin ise iga kord mõnd ülekohtumärki täheldades kohe, silmad peas püsti, õpetajate tuppa plärtsuma ja õigust nõutama, nii et mind ei võtnud küll ükski hunt, tont, pedagoog või vanakurat. Pealegi tõin koolile iga-aastaselt mõne olümpiaadi-, kõnevõistluse või deklamaatorite konkursi auhinna ning mis saanuks olulisem olla kui au ja kuulsus! Minuga tuli häid suhteid hoida! Lihtsalt nii mõnestki teisest usinast, kuulekast ja paremini kasvatatud koolilapsest oli ja on selles hakklihamasinas kahju.
Kui keegi tuletab mulle meelde selle Remarque`i tsitaadi, kus ta ütleb välja selle, kuidas vaid mässaja suudab koolisüsteemis iseendaks jääda, ülejäänud hävitatakse, saab auhinnaks pudeli odavat aga head veini. (Ma isegi ei mäleta, mis teosest see pärit on, igal juhul töötas peakangelane seal mõnda aega algklasside õpetajana).
Kuigi Bianka maadles siin viimasel koolinädalal kümne kontrolltööga ja tal tõepoolest jääb paar ainet septembrikuiseks, kooliaasta-eelseks järelvastamiseks, polnud ta kõige selle kõrval sugugi rusutud. Normaalne on ju, kui õpetajaid saab kutsuda eesnimepidi, nad teevad tunnis nalja ning võivad mõnevõrra ägestudes õpilasele ka “mine sitale!” öelda (osad teevad seda kõike teietades). Kui te küsite, kas religioonitund on midagi sünget ja pidulikku, siis võib Bianka tuua näite sellest, kuidas nad Piibli-ainelisi koomikseid joonistavad. Samas ei ole kooliprogramm eesti omast sugugi lihtsam.
Et miks see tore ja minu poolt palju kiidetud hispaania haridus kuskil üle-euroopalistes edetabelites ei triumfeeri, küsite? Hüva, ma küsin vastu: kas te tunnete mõnd õpilast (me ei räägi praegu koolidirektoritest, eks?), keda see koht edetabelis õnnelikuks oleks teinud? Kes täitsa iseseisvalt, jäävhammaste tekkides deklareeriks: “issi ja emme, palun pange mind kindlasti sellesse kooli, mille riigieksami tulemused olid tänavu kõige kõrgemad”? Igasugune “elitaarsus” on hispaanlaste arvates coñazo ning pärast pikka, eksimusi täis rada olen samale järeldusele jõudnud. Õnnelikkus on see, mis loeb. Õnnelik võib täitsa vabalt olla (ja ongi) kalaturumüüja, tänavakoristaja või torumees. Ehkki mitte ainult nemad.
Õnnelik on ka Natu, kui ta koolist tuleb, juuksed sassis, riided plekilised ja ninaalune must – koolis tehti järelikult midagi huvitavat. Taevakehad, maailma geograafia, kalade hingamine, loomade toitumine, kehade vee peal püsimine…. need on mõned teemad lõppenud kooliaastast. Nende omandamist toetab lisaks temaatilisele töövihikule (sel aastal kokku 9 osa) alati praktiline käik loomaaeda, kalaturule, luubi all putukate uurimine, erineva raskusega asjade ujuvuse katsetamine klassis. Natu saab viieseks alles sügisel, aga ta kirjutab ja arvutab algeliselt, tunneb numbreid kuni 20ni ja hiljuti avastasin, et ta…. silbitab sõnu. Et see kõik käib hispaania keeles ning ta nüüdseks meile hispaania keele tunde annab (ise takka kiites: vamos a ver… muy bien!), on enesestmõistetav. Viva Pablo! Esmaspäeval kingime koos teiste lastevanematega talle käekella. Kusjuures Pablo perekonnanime sain täitsa juhuslikult teada alles mõni kuu tagasi, enne seda oli ta…. Pablo, noh! (Nagu temagi kõiki lapsevanemaid alati eesnimepidi kutsub – huvitav, kuidas ta mäletab?)
Ühel päeval, kui Natuga tema kooliõue ületasime, tuli meile vastu üks hallipäine härra, kellele Natu sundimatult hõikas:
“Hola Juan!”
Kimbatusse sattudes küsisin tasakesi, kellega tegu.
“Ah, see oli ka üks profesor!” ei teinud Natu probleemi.
Viimastel kuudel on nende koolis igal nädalal olnud üks tervisliku toidu päev, mis äraseletatult tähendab, et kõik emad (jah, ka mina!) peavad käima lastega klassis koos süüa tegemas. Olin peaaegu kohkunud, kui Natu kirjeldas, kuidas nelja-aastased ise omale salatisse tomateid lõikusid.
Kui tuli minu vahetuse kord, nätserdasime kõik korraga ja kordamööda biskviiditaignas (mikserid, toored munad, mikrolaineahi jm lastevaenulikud esemed kuulusid täiesti loomulikult programmi).
Toiduained ostis kool ning keegi ei kasseerinud pärast, käsi pikali, meilt midagi sisse.
Klassiekskursioonil on Bianka käinud kahel (Sevillas ja Grazalemas) ning Natu ühel (Jereze loomaaias). Kõik need olid vähem kui 10 euro piiresse jäänud ettevõtmised.
Et odav, vanamoodne ja ebainnovatiivne? Talvel jagas Andaluusia omavalitsus kõigile viie- ja kuueaastastele koolilastele sülearvutid koos nägusa ja praktilise kotiga, mida kannatab nii seljas kanda kui ratastega järel vedada.
Esmaspäeval saavad mõlemad plikad tunnistused. Biankale pannakse sinna numbrilised näitajad ühest kümneni, Natu saab sõnalised hinnangud iga oskuse kohta, mille ta omandanud on. Iga trimestri lõpus on õpetajad tahtnud ka isiklikult lapse arengust rääkida. Natu kohta ütles Pablo märtsis, et ta on “rõõmus ja intelligentne laps, aga väga tugeva iseloomuga, mida ta kohati ka demonstreerib”. (Enam täpsemini ei oskaks ka mina oma tütart iseloomustada).
Ma ei taha laiata, kui keegi peaks kahtlustama. Tahan julgustada neid inimesi, kes on küsinud, et kui peaks lastega Hispaaniasse kolima, siis kuidas kooliga saab? Ja ma tahan (selline rumal idealistlik soov on), et ka eesti lapsed tunneksid end koolis sama oodatuna, sama rõõmsana ja asjast huvitatuna nagu väikesed hispaanlased.
Teate, endalgi on siiani naljakas mõelda, et esmaspäevasel koolipeol laulab Natu klassikooris Jereze rahvalaulu “La primavera trompetera” http://www.youtube.com/watch?v=OHihO6yb3As
mitte “Juba linnukesi” või pealkirjas tsiteeritud “Koolikella”. Kuidas see ikkagi nii läks?
Värsked kommentaarid