Müütiline manjaana
Posted by: duendedelsur on: veebruar 4, 2010
“Nojah, manjaana!” tekib inimeste suunurka irooniline teadjamuie, kui Hispaaniast ja laiemalt lõunamaadest juttu tuleb. Üleüldine ettekujutus on vist selline, et mida ekvaatorile lähemale, seda rohkem lebab inimesi karjakaupa banaanipuu all maas, rasvad laiali ja suu ammuli.
Võibolla on asi selles, et banaanipuid kasvab meie kandis vähe, aga teisalt pole ma ka sidruni-, apelsini- ega mandlipuude all täheldanud lodevaid inimesi. Tegelikult on see “nojah-manjaana”-jutt mulle pikapeale lausa närvidele käima hakanud, sest sellise trafaretse pildina on ta lihtsalt ülekohtune.
Eks alguses siia kolinuna sai seda oodatud. Kui eelarvamus ütles, et asjad ei toimi ja lubadused ei pea, siis nii saagugi! Tehtagu manjaanat!
Tegelikult olen ma ise terve selle kandi peale kõige manjaanam inimene, sest kuna töö iseloom on hetkel selline, et deadline ei lajata pähe kohe täna ja eetris ei pea olema viie sekundi pärast, olen lausa mõnuga endale vahetevahel “homme!” öelnud. Tööpostil hispaanlane erinevalt minust omale laiskust ja edasilükkamist ei luba.
Esmalt juhtis Tom mu tähelepanu sellele, et põllumehed ei vahi siin sugugi, sombreero kuklas, taevasse, vaid harivad oma maad, olgu see siis kartuli- või viinamarjapõld, mäekülgedel. Mis iseenesest on juba füüsiliselt raskem kui sama töö lauskmaal. Ning kuigi puudub võimalus ajada oma ebaõnnestunud ettevõtmisi vihma ja muude tigedaks tegevate loodusnähtuste kaela, pole sugugi mugavam vagude vahel kooberdada sõgestava päikese all, higinired mööda nägu jooksmas. Puhkust ei saa ka seetõttu, et mitmed viljad annavad mitu saaki aasta jooksul.
Aga mida teab minusugune provintsilinnatropp põllumajandusest?! Mis mulle erilise selgusega mällu on jäänud ning oma käitumises korrektiive tegema on sundinud, on teenindav hispaanlane, teise nimega vurrkann. Lihtsalt ei ole niisugust asja, et sa kõnnid toitlustusasutusse sisse, pea laiali otsas, pilk udune ees, näpp ninas, et ei tea, mis nüüd saama hakkab ja mida tellima peaks. “Para beber?” (Mida joogiks?) hõikab vurrkann lootusrikkalt veel enne, kui teda teretadagi jõuad. Vastus stiilis “öö.. möö… ma ei tea…” teeb ta ainult nõutuks. Hispaanias teavad kõiki juba ukselävel väga täpselt, mida nad juua ja seejärel süüa tahavad ning väljendavad seda kohe selgelt ja kõlavalt.
Selle inimese nahas, kes suvitusperioodil köögis süüa teeb, ei tahaks sugugi olla. Mõnes kohas on nende tööd võimalik kõrvalt jälgida: nende tempo on tõepoolest peadpööritav ja osavus näiteks tortilla praadimisel tsirkuseartisti vääriline. Rahvarohketes kohtades kelnerid lihtsalt leegivad inimeste ja köögi vahet ning hakata ajama mingit manjaanajuttu ühiskonnas, kus sa pead teenindaja ilmumist vaatevälja ootama kolmveerand tundi, olles samas ainus klient restoranis (suvel sai Tallinnas seda korduvalt proovitud) on kas teadmatus või hapu-viinamarja-sündroom.
Et internet tuli meile majja praktiliselt enne, kui ise kohale jõudsime, olen ma juba kirjutanud. Ühel päeval ei avanenud meil puldiga töötav garaaziuks. Tom ohkas raskelt, tuli tuppa tagasi, saatis kinnisvaramaaklerile meili ning me kõik valmistusime määramata ajaks tuppa vangistusse jääma. Maakler helistas 20 minuti pärast, et parandaja on juba käinud ja uks nüüd korras.
Kust allikatest see manjaanajutt siis tuleb? Möönan, et asjad võivad olla teisiti turistil, kes hispaania keelt ei räägi. Kuna suur osa hispaanlastest ei räägi peale oma emakeele suurt midagi, teeb suhtlemisvõimaluse puudumine nad lihtsalt abituks ning võibolla tõesti kärbib ka motivatsiooni.
Sest suhtlemine, jah, see on kõige alus. Ning nüüd jõuamegi tegeliku manjaana juurde. On palju kohti, kus asjad liiguvad tõepoolest aeglasemalt kui põhjamaal, aga see ei tulene mitte sellest, et inimesed midagi ei tee, vaid vastupidi – nad on parasjagu käsilolevast dialoogist nii haaratud, et järgmisel tuleb lihtsalt oodata.
Mõne päeva eest ootasin apteegis oma tagasihoidliku ninatilgapalvega tubli kümme minutit, sest mõlemad tööl olevad farmatseudid ei soostunud pealiskaudselt võtma ülesannet selgitada vaginaalsete kreemide kasulikkust ühele noormehele (jah, just nimelt noormehele). Võib juhtuda, et linnaliinibussijuht peatub keset trajektoori, et vastutuleva kolleegiga aknast törts juttu puhuda (ning külmavereliselt taluda sabas ootavat ja lakkamatult signaalitavat autoderivi). Tunnistan, et ühe korra toidupoes olen ma kurjaks saamisele väga lähedal olnud, kui lapsele kooliväravasse vastu jõudmiseks oli aega viis minutit, aga kassapreili oma lahkuses ei võtnud kuuldagi mu abitut pominat, et võin ka sularahas maksta, kui ta kaarditerminal ei tööta. “Oodake, kõik saab korda!” kostis ta abivalmilt. Lokkulöömise tagajärjel jooksis kokku pool kaupluse personali, sagis, seletas ja sabistas. Terminal sai korda ja meie jäime kooli hiljaks. Sellest tulenevalt tabas mind täiesti ratsionaalne kaalutlus: kas vihastada end iga kord samas situatsioonis seaks, loota hispaanlasi ja nende kombeid muuta või võtta teadmiseks, et täpselt nii siin asjad käivadki ning varuda ükskõik millisesse teenindusasutusse minekuks lihtsalt pikemalt aega.
Valisin viimase, sest kui aus olla, mind vaimustab nende oskus tähtsustada asju, mis tegelikult tähtsad ongi. Näiteks einestada kolm tundi järjest (sellegi protseduuri käigus saab suu loomulikult suurema koormuse seletamisest, mitte söömisest). See on oluliselt mõnusam, kui tormata mööda Narva maanteed, nina kirtsus, plastmasstops aurava kohviga peos ning sõimata igaüht, kes sulle samas tempos otsa jookseb.
Nõus? Sest ainult elu nautides saab minna nii, nagu laulab Vega ühes imetoredas manjaana-laulus: mul on tunne, et mu elu muutub paremaks… homme: Vega – “Mejor Manana”
Tusameele talve lõppakord
Posted by: duendedelsur on: jaanuar 26, 2010
Mis tusameele talv? Andaluusias? Sinise taeva, lookas sidrunipuude ja kõrvuni suudega inimeste piirkonnas ei saa suuremat tusameelt tekkida ju?
Tänan, küsimus on õigustatud. Eks Hispaania on meid ikka hullupööra ära hellitanud – sa hakkad endastmõistetavaks pidama, et päike lajatab lagipähe, Cadiz paistab üle mere, bussijuhid naeratavad selle asemel, et sul piletiostmisel nägu täis sõimata ja baariomanik ütleb kolmveerand tundi pärast baari ametlikku sulgemisaega, et tal on maa ja ilm aega meiega juttu rääkida.
Kuna meid juba pikemat aega huvitas, milline see talv siin maailmanurgas siiski välja näeb, siis kottisime selle küsimusega kõiki ettejuhtuvaid hispaanlasi.
“Sellepärast me oleme nii rõõmsad, et meil paistab aasta läbi päike!” kuulutas juuksur Lola, ise kõrvulukustavalt fooliumpaberiga krabistades, mööda omanimelist salongi ringi lennates, lõkerdades ja muuhulgas kuulutades, kuidas tal on keeruline oma mehega seksuaalvahekorda astuda, sest ta ise on nii “chiquitita” (tilluke), aga sõjaväelasest mees suur ja lai.
See ülestunnistus leidis, tõsi küll, aset oktoobri algul, mil meie mõistes rannahooaeg alles täistuuridel käis.
“Que fresquito! Que frio!” (kui värske! Kui külm!) judistasid lapsevanemad Kolumbuse kooli värava taga, kui novembris temperatuur esmakordselt alla 20 kukkus. Üks neist meenutas mulle ka oma elu värvikaimat seika, kui El Puertos olla ükskord nii külm olnud, et ta pidi jäätunud autoukse avamiseks sellele kuuma vett valama.
“See on ainult paar päeva detsembris ja veel paar päeva jaanuaris, veebruaris on juba kevad käes,” lohutas mind Bianka klassijuhata Manoli, sest meie arenguvestluse päeval näitas kraadiklaas tõesti +5, “aga jumal küll, meie majad ei ole ju sellise külma jaoks loodud!”
Ka Manolil on õigus, sest Tomi kaasa võetud villased põlvikud, mille üle mina mõistagi Eestist lahkudes irooniliselt turtsusin, leiavad meie marmorpõrandal praegu igapäevast kasutust. Toas on reeglina külmem kui õues.
Kuid keegi ei osanud ette näha kuuajast vihmasadu detsembri keskpaigast jaanuari keskpaigani, üksnes üksikute harvade päikeselubadustega pilve tagant. Põhjapoolsem osa Hispaaniast uppus sel ajal hoopis lumme ning uudistereporterid lustisid teleekraanil kilgates, lund loopides ja liugu lastes nagu viieaastased. Tundus, et midagi sellist pole siinkandis enne nähtud – ning eks ole ka Eestis kuulu järgi olnud viimaste aegade rekordtalv.
Hall ilm, mille eest sai justkui pakku tuldud, mõjus Hispaanias seda nörritavamana. Tõsi küll, trotsisin teda siiski pea iga päev, relvastasin end jope, kapuutsi ja kummikutega ning trampisin jalutama, aga hispaanlaste kohkumus ületas kõik piirid, kui nad mind sellises haletsusväärses olukorras kohtasid. Küll peatus mõni möödasõitev autojuht ja pakkus, et võib mind koju viia, küll zestikuleerisid ja hõikasid liinibussijuhid, et ma jumala eest peale tuleksin, sest selline ilm pole normaalne.
“Kas selline talv on normaalne?” küsisin minagi järgmiselt juuksurilt, keda hiljuti külastasin ja kelle nimi juhtus sedakorda olema Loli (ühed Doloresed vist kõik tegelikult!)
“Nooooo!” vastas ta mulle üllatunult ja kulmu kortsutades. “Es raro, muy raro, rarisimo!” (See on haruldane, väga haruldane, üliharuldane!”)
“Rarisimo” on aga korraldanud asja nüüdseks nii, et terve eelnenud aasta pruunikaskollast nägu näidanud Andaluusia upub praegu rohelusse. Jah, meil õitsevad parasjagu nartsissid ja…. õunapuud? (Tegelikult ei saa need õunapuud olla, sest õunapuid siinkandis vist ei kasvagi, küll aga miski, mille õied on väga sarnase moega). Jänesekapsad, mille olemasolu siin kahtlustadagi ei osanud, vohavad poolemeetrikõrguselt, jõulukuusk aga võttis paari nädalaga võimsad kasvud külge. Huelva ümbruses kasvatavad maasikad said äsja valmis. Sanlucari linna baarid pakuvad juba mõnda aega mostot – see on noorvein oktoobris valminud viinamarjadest, mida saab selle linna korraldatava turnee käigus osta, 50 senti klaas (tapa sisaldub juba hinnas!)
Linnud on hakanud teistsugust häält tegema, viidates ilmselt samuti kevade pealetungile. Tõsi, ma ei tea, kas need on needsamad tiivulised, kes linnuvahetusprogrammi raames veedavad talved siin ja suved Eestis (seda programmi pidid harrastama erinevad liigid, muuhulgas näiteks toonekured, kes sarnaselt briti penskaritega siin oma talvekodu peavad). Nii palju ma lindude hispaania keelt siiski veel ei mõista, et teada, kas siin on ka tiu-tiu ja teisiti.
Mul ei ole veel olnud sellist sünnipäeva, mil näeksin bikiinides tütarlapsi merre suunduvat, ent nüüd on see juhtunud. Tom niitis eile aias muru ja pidi end päikese survel särgiväele koorima. Kell läheneb hetkel, kui teile kirjutan, seitsmele õhtul (Eestis on siis vastavalt tund aega rohkem), aga õues on valge. Ja päeval on lausa nii valge, et ilma päikeseprillideta pole mõtet molu välja pista, pimestab.
Tusameele talv on seljatatud! Oleeeee!
Püha Tõnu ja Issanda loomaaed
Posted by: duendedelsur on: jaanuar 18, 2010
Erinevatele allikatele toetudes võib vist väita, et Eestis kiusatakse Püha Tõnu taga, süüakse tema nimepäeval seapead kruupidega, karud keeravad teise külje ja talv jõuab selle ürituse saatel oma harjale ehk poole peale.
Kõik need asjad jäid meist Eestis elades tegemata, veel vähem raatsisime eilsel tõnisepäeval ohverdada ainsat looma, kes meil majapidamises leidub, aga see-eest käisime vaatamas, kuidas hispaanlased Tõnni nimekaimu, San Antoni pidu peavad.
Sigade ja laiemalt üleüldse loomadega oli seotud siinnegi üritus, kuid et loomad on meil sarnaselt inimestega katoliku usku, siis käsib tava neid sellel päeval õnnistada ja neile järgnevaks aastaks head tervist paluda. Tilde, 
kelle piimanäärmeummistus (väidetavalt ohutu ent pisut ebaesteetiline – äkki peaks kunsttisside peale mõtlema?) on viimaste kuudega veidi kasvanud, tuli meiega kaasa õnnistust saama. Kirikuõpetaja oli kahjuks küll juba lahkunud, kuid eks siis näha ole, kas vähemalt Püha Tõnn aitab. Teie kõigi õnnistustest ei ütle ta ka muidugi ära.
Sigadest sügavamalt usklikud paistavadki meie linnas olevat koerad ja hobused, neid oli Las Dunase männikusse kogunenud kümneid või ehk isegi sadu. Kui me kohale jõudsime, oli neile millegi alusel ka karikaid jagatud, ent eeldan, et nad pidid üles näitama veel mingeid loomu- ja loomaomadusi peale jumalakartlikkuse.
Hobustel olid igal juhul sabad kenasti palmikusse punutud ja edevamad koerad kandsid pidupäeva puhul kleidikesi. Kui muidu eelistavad hispaanlased silmnähtavalt pisikesi karvaseid koeri, siis Püha Tõnn oli välja ajanud ka (linna ainsa?) dogi ning ühe eriti suure koera, keda kaugelt vaadates poniks 
võinuks pidada. Vaatamate üksikutele konkurentidele võib Tilde Hispaania pinnal end siiski harulduseks pidada, kuna takse siin praktiliselt ei ole ning tema ilmumine tänavapilti kutsub alati esile rõõmsaid hüüdeid “salchicha! Salchcica!” (viiner! Viiner!)
Samas oli taks eile sedavõrd pühalikus meeleolus, et ei hullunudki segadusse ajavate hobuselõhnade peale, vaid pidas end üleval harukordselt soliidselt (kui väike intsident hobusesõnnikuga välja arvata).
Nagu ikka pasandasid koerad ja hobused kõik kohad täis, läksid aeg-ajalt omavahel kraaklema, pidutsejad ei lasknud end sellest häirida, ärksamad lõid sevillana-tantsu lahti ning vankrile tõstetud San Antoni kuju, seltsiks ülekullatud siga, vaatas hardal pilgul kogu seda ilu pealt.
Meie istusime pärast pidu Las Dunase kämpingu kohvikusse maha ja tellisime…. ei, mitte seapea, vaid täiesti ebapatriootiliselt pulpo a la gallega (kaheksajalg galeegi moodi ehk kibeda punase pipraga), mida mõtlikult merd silmitsedes sõime, kuni Natu batuudil end hingetuks kargas.
“Huvitav, kas on juba natuke 
kevade moodi?” küsis Tom sarnaselt eesti taluperenaistele, kes tõnisepäeval väidetavalt ohkavad: “Näe imet, päev juba kukesammu võrra pikem. Päike hakkab juba riiet pleegitama, vaja kangad välja lume peale viia.”
Kusjuures lume puudumisele vaatamata pleegitab päike siin aastaläbi riiet nii, et pesu on targem varjus kuivatada. Ja kevade lähenemisega pidas Tom silmas seda, et kraadiklaas näitas eile ja täna +20. Ilusat taliharja ja head sigadeõnne kõigile niisiis!
Tornaado, tele ja trajed
Posted by: duendedelsur on: jaanuar 10, 2010
No ei pea ma oma uusaastalubadust tihedamini kirjutatada, kohe mitte sugugi! Vihma tekitatud apaatia ning teiste kirjatööde kõrval on selles süüdi siiski ka meie möödunudnädalane Portugali-reis, 
mis viis uuele tasandile eestlaste hulgas niigi kunstivormi saavutanud petu- ja vargusturismi eriliigi. Olgu, ütlen siiski, et peale apelsinide ja oliivide röövimise puudelt pole meid mõtet milleski tõsisemas süüdi mõista ning petuosa seisnes peamiselt laste ja kotti peidetud taksikoera smuugeldamises neljatärnihotellidesse. Aga ülejäänust ajalugu vaikib. Seda enam, et korraldaja – ja autoriõigused kuuluvad Silviale.
Järgnevalt püüan tagantjärele likvideerida auvõlga jõulude ja aastavahetuse kirjelduse osas.
Esmalt tundus hardal jõululaupäeval, et ootamatult on linnas märatsenud mingi raevunud ja purjus hull, sest hommikuks olid üles kistud kümned liiklusmärgid, jämedatüvelised puud kõigi juurtega, alla sadanud katusekivid, lillepotid ja halvemal juhul isegi rõdud ning uhutud minema alla randa viivad betoontrepid. 
Kui jalutama läksin, koristasid hispaanlased parasjagu elevalt seletades selle kaose tagajärgi. Selgus, et me olime vaatamata korterile sisuliselt ookeani kaldal maha maganud korraliku, 47meetrise tunnikiirusega tornaado, mis varahommikul nii El Puertot kui ka Cadizit laastas ja mis ületas kõigi üleriigiliste kanalite uudiskünnise. Vot sulle püha ööd nüüd küll.
Integratsiooniprojektis oleme praegu ühe jalaga veel iseenda ja teisega juba toreadooride sünnimaal. Bianka palvel oli meie jõululaual siiski seapraad hapukapsa ja ahjukartuliga ning jõuluvana käis ja peitis kingitused terrassile varem, kui seda oleksid teinud kolm kuningat. Kohustusliku eesti jõuluelemendina kavas olev telekavaatamine aga jagunes nii: hispaania kanalid donja Elena (meie korteriperenaise) televiisorist, konkureerivalt mängis kõrval aga Bianka suure ekraaniga arvutis etv.ee/otse
Seega ärge väga pahandage, kui ehteestilikul kombel on alljärgnevalt kavas ka veidi virinat teemal “telekast ei tule kunagi midagi ju!”. Niisiis vaatasime hardal jõululaupäeval mõlema riigi programme paralleelselt. 
Kui arvutiekraanil küpsetasid hallid inimesed hallis toas halli karaskit, siis telekas pritsis samal valgusfoorivärvides, karraga ehitud, käsi plaksutavaid ja Belen! Belen! üürgavaid inimesi. Asi pöördus aga otsemaid ETV kasuks, kui algasid naljasaated, mis Hispaanias valdavalt on sama paksudes värvides kui kõik muugi. Ehk siis klounininadega, silmi pööritavad ja käsi laiutavad jalaga-tagumikku humoristid, kelle üle isegi Natu ei naera ja kellega võrreldes Kuldne Trio on ikka peaaegu et vaimukas ansambel.
Aga popmuusikast rääkides libisen nüüd mõned õhtud edasi, sest aastalõpuga seonduvalt ei saa üle ju aasta parimate laulude valimisest. R2 aastahitti kuulasime raadio kodukalt, sest telepilti siia ei näidatud ning ausalt öeldes tegi see asja eriti kohmakaks – võimalik, et pildi lisandudes oleks asi veidi kabedam olnud. Venimist, asjatuid pause ja segast juttu ei tohiks raadioeetrisse siiski mingil tingimusel lubada. Ma vabandan oma sõprade ja ekskolleegide ees, kellest õige mitmed rahvusringhäälinguga seotud on, aga jään lojaalsusest hoolimata selle arusaama juurde: mitte mingil juhul ja kõik.
Ja oh…. hoidke mind nüüd tagasi, et ma seda ei ütleks: kui kuulajad-vaatajad omavad veel mingitki adekvaatset arusaama sellest, mis on popmuusika ja milleks seda tehakse, siis viisin end kohusetundest ja youtube`i abiga kurssi ka plaatidega, mida nimetasid parimaks eesti muusikakriitikud. Teate, kui ma poleks varem emigreerinud, oleksin pärast nimetatud elamust seda kiiremas korras tegema pidanud. Tähendab: kes ja mis õigusega üldse tituleeris muusikaks mingi enesekeskse monotoonse jorina, vaatamata sellelet, et seda väga diibiks peetakse?!
Kallid elitaarid, Mozart keerab teie “muusika” peale hauas teist külge! Või on arusaam sellest, et kui ütleme sõna “ muusika”, eeldame seda seostuvat ka mingitki sorti meloodiaga, vahepeal muutunud? Oeh, ma tean, et maitse üle vaielda, mind lihtsalt hämmastab, et juba pikemat aega prevalveerib muusikamaitses ebamusikaalsus.
Hispaania rahvusringhääling valis oma aasta plaati paar õhtut varem ning ei teinud suurt numbrit, et algselt kolmetunniseks kavandatud kontsert tegelikkuses tervelt tunni pikemaks venis – asi oli ju seda väärt. Tempokas, särtsakas, värviline ja absoluutselt kogu hispaaniakeelse (ka Ladina-Ameerika) tähtede paremiku osavõtul peetud kontsert oli see, mida tegelikult sõuks võiks nimetada. Hispaanlased tõesti oskavad pidusid ja etendusi korraldada, lisaks oskusteabele saadab nende ettevõtmisi ka siiras rõõm ja mitmed salapärased uksed meiegi linnas, mis kannavad silti “pidude osakond” või “pidude korraldus” tunduvad oma ülesannete kõrgusel olevat. 
Ühesõnaga, aasta parimaks plaadiks valisid vaatajad David Bisbali “Sin mirar atras”, mille hittlugu “Esclavo de sus besos” on sügise jooksul raadios tõepoolest nii palju mängitud, et Natugi oskab seda kaasa laulda. Härra ise esitas seda loomulikult ka otsestuudios ja teie võite seda vaadat siit:
Moraal? On veel säilinud (kasvõi üks) riik, kus tehaks popmuusikat sellisena, nagu ta algselt mõeldud oli, mitte 1995. aastal kraapiva britipopi mõjutusel alguse saanud depressiivset kräppi. Ja mul on au selles riigis elada:)!
Nüüd te küsite veel, kuidas Tom elas üle uue aasta saabumise, ilma, et oleks saanud ise rakette ja jahupomme taevasse lasta. Tegelikult oli asi veel kurvem. Sõitsime kogu kambaga linnast pisut välja ühe mäe otsa, kust teooriast võinuks paista nelja ümberkaudse linna ilutulestik. Paraku hakkas just 2010.
aasta esimestel momentidel nii pahasti vihma sadama, et suurejoonelise tulevärgi asemel lasti neljast linnast õhku vaid paar hädist pussu. Lisandus veel eriti ebameeldiv tuul, nii et kuigi me mäe otsas väga kaua ei passinud, ei leidnud me uhkeid õuepidustusi ka linnatänavailt. Küll aga plagasid kõik pildil püsinud ja vihmavarjude alla peitunud hispaanlased kuhugi, seljas trajed, mis äraseletatult tähendab meestel ülikonda ja naistel õhtukleiti. Kuhu, me teada ei saanudki, sest autoga neid lõpmatuseni jälitada ei õnnestunud ja auto tagaistmel oli meil vastuinunud nelja-aastane, kelle üles peksmine ning tirimine vihma ja tormi kätte oleks olnud aasta esimene ebahumaanne tegu.
Ärge muretsege, järgmisel aastal annan teile täpse ülevaate toimuvast, sest blogi uuendamise kõrval kuulub uusaastalubaduste hulka ka isikliku ja kodustatud hispaanlasteringi soetamine, kes lõpuks ometi mulle ära seletaks need müstilised asjad, mida nemad iseeneslikult mõistavad, aga meie ei kuskilt teada ei saa. Mille pagana pärast me muidu siia tulime?
Nii et head uut aastat teile kõigile! Jajah, on küll 10. jaanuar juba, pudeli heerest toon siis, kui millalgi taas Eestisse tulen – või äkki on lihtsam teil sellele siia järele tulla?
Culito! Oih!
Posted by: duendedelsur on: detsember 21, 2009
Et kas me räägime juba perfektset hispaania keelt – küsitakse aeg-ajalt. Nii see nüüd küll pole, kuid mul on au teatada, et hakkan peresiseses konkurentsis teistele alla jääma.
Ühel päeval, tegelikult juba mitme kuu eest, olid meil külas Bianka uued klassiõed. Nagu te arvata võite, suutsid nad lärmi produtseerida umbes kolm korda nii palju, kui Bianka eelmised klassiõed 21.koolist – kes ei olnud just ka maailma kõige vaguramad tütarlapsed. Seega ei pannud ma madalahäälset ja käredat hüüet “Rocioooo!” suurt millekski enne, kui avastasin, et seda häält teeb minu tütar. Appi! Müürgab nagu kõige tõupuhtam andaluusia vanamutt!
Peale otsekui ärasuitsetatud hääle on konks veel teiseski asjas: sõna viimane vokaal peab venima ja umbes kolm korda üles-alla kõikuma (ei hakka teile ju näitega faili praegu üles panema, ega ju?)
Kui ma mõned aastad tagasi õpinguid
alustasin (ja ilmselt salamisi juba siis kodumaa reetmisest unistasin), avastasin end mõttelt, et kuidas võiks kõlada hispaania aktsendiga eesti keel? Algajale filoloogile kahtlemata huvitav teemapüstitus, sest kanada onu efekti kindlasti ei teki. Häälduse vahet eesti ja hispaania keelel väga suurt ei ole.
Nüüd on mul vastus peaaegu käes.
“Emmmeeeh?!”
“Biankaaah?!”
“Natuuuuuh?!”
Need on mõned näited häälitsustest, mis igapäevaselt meie kodus kõlavad. Kõik tagurpidi küsimärgid ja hüüumärgid ühesainsas sõnas, sest hispaania keel väljendub ju ometigi läbi intonatsiooni ega vaja näiteks küsisõnu! Lisaks on suhtlemisel oluline osa kätel. Mitte vägivalla vaid zhestikuleerimise mõttes muidugi. Kusjuures Natu läheb veelgi kaugemale ning me peame õhtuti ääretult sisutihedaid dialooge nagu:
“Mamaaa?!”
“Queeee?!”
“Como te llamas?!” (mis su nimi on?)
“Soy Helen. Y tu, como te llamas?”
“Katrina. Cuantos anos tienes?” (kui vana sa oled?)
etc
Siiani räägib Natu – nagu ka Pablo kinnitab- osaliselt senitundmata dialekti, mis küll meenutab hispaania keelt, aga pole seda mitte. Kuid kui alguses oli see lihtsalt tähenduseta sõnade vool, mis ainult kõla järgi hispaania keelega suguluses oli, siis nüüd on sõnad umbes poole ulatuses õiged ning pool tuleb veel seni ise juurde mõelda. Aga edenemine käib hirmkiiresti, sest lisaks tavapärasele koolipäevale osaleb ta kahel korral nädalas välismaalaste järeltulijatele mõeldud (tasuta, como no!) keelekursustel.
Juba suvel kuulsin last omaette ümisemas “culito-culito!” (pepu-pepu)
Küsisin, kas ta teab, mida see tähendab, selgus, et mitte ja kui teatavaks tegin, kostis Natu pisut üllatunult: “Oih! Vabandust! Ma ei teadnud!”
Aga nüüd on teised ajad.
“Sa ei teadnudki?” imestab Natu rõõmsalt ja mitte just vähe võidukalt, kui mõne uue sõnaga must üle sõidab. Näiteks tõime Eestist kaasa Kalevi komme (teave transrasvhapetest 4000 km taha õnneks ei ulatu) ja ma käskisin Natul need viia õpetaja kätte sõnadega “son de Estonia” – no et need on Eestist (ehkki ma kindlasti ei pea Pablot nii vaimupimedaks, et ta ei oskaks kommipaberil kirjas olevat sõna “Tallinn” ise interpreteerida). “Aa, chuches! Mama, mira, son chuches!” (emme, vaata, need on kommid) lausus Natu asjatundlikult.
Biankast ei saa ma vahetevahel enam üleüldse aru. Kui ta tuleb mõne juraka õpikuga õpiabi küsima, loeb ta ülesande mulle ette ilma igasuguste sõnalõppudeta, rääkimata “st” asendamisest “ch-ga” ja kogu see pakett. Tema klassijuhataja ütles mulle mõne päeva eest, et nad pole aineõpetajatega täpaselt aru saanud, kas Bianka vähene edasijõudmine mõnes (reaal)aines on tingitud keelebarjäärist või sellest, et ta ei pinguta piisavalt. Võtaksin seda äraspidise komplimendina, kui arvestada, et Bianka on hispaania keeles vaid 3 kuud rääkima pidanud.
Lisaks õpib Bianka muidugi tõelises keelekümblusklassis, sest klassi poisid on tema abiga omandanud kõik eestikeelsed frivoolsused ning hüüavad teda rõõmsasti “pepu-pepu!”
Aga Tom? Küsite nüüd. Ka Tom käib tasuta keelekursustel, ehkki hetkel on tekkinud väike paus seoses õpetaja Lola haigestumisega. Elu seadis talle paari päeva eest väljakutse, sest supermarketis unustas meie ees seisnud naine pärast maksmist oma lihakoti kassasse ning kuna mina tegelesin samuti parasjagu maksmisega (mis Andaluusias on alati aeganõudev protsess, nagu teile rääkinud olen), jäi Tomi osaks prouale õue järele joosta ja selgeks teha, et tulgu oma kotile järele. Ma ei tea, mis vahepeal juhtus, aga igal juhul tuli proua tõepoolest kassasse koti järele! See on keeleliselt juba veidi kõrgem pilotaazh, sest eeldab (vähemalt korrektse keelekasutuse korral) minevikuaega ja usted-vormi!
Noh ja mina…. ma ei näe, et oleksin grammatika mõttes mingi arenguhüppe teinud, kuid see, et Neftali mind viimati Eestis mõnitas kõigi “eeh`ide” pärast, mis mul lause lõppu tekivad, näitab loodetavasti teatud keelelist edenemist ja hispaniseerumist. Veel natuke – ja ma tõesti hakkan hommikustel jalutuskäikudel kõrvaklappides kõlavale muusikale kaasa laulma. See tundub mulle praegu juba täitsa normaalse tegevusena.
Taevas, muld, südametunnistus, päike ja veri
Posted by: duendedelsur on: detsember 13, 2009
Nonii! Eluga ja isegi nii vaimse kui füüsilise tervisega tagasi oma Euroopa turneelt!
Meie seiklusrikkast reisist Natuga kirjutan pikemalt Delfi Naistekas. Edumeelsema osaga teist õnnestus ju isegi kohtuda ja püüda teid seagrippi nakatada selles novembrikuises Eestis, mis meile lumega haledalt tüssu tegi. Nostalgiat ei tekkinud, aga siiski oli tore. Ma jätkan nüüd selle refrääniga, et mul, vääritul, on ikka hullult vedanud selliste sõprade näol nagu teie, aga see refrään on tõepoolest siiras. Lisaks õnnestus Hispaania Maja tahvlilt lugeda, et algajaid hispaania keele õppijaid kostitatakse muude õppevahendite hulgas kohe ka sellise elukooliga nagu meie blogi. Olge teiegi tervitatud, õppige usinalt, tehke koduseid töid, olge õpetajaga viisakad ja peske ikka korralikult käsi, on ju? Ühel hetkel võite end täiesti ootamatult Andaluusiast elamast leida – nagu juhtus minu hispaania keele õpingute tulemusena.
Ühel päeval, kui Silvia juures Kalamajas ärkasin, tekkis mul põhjendatud küsimus: kas väljas on alles pime, juba pime või kogu aeg pime? Ning Silvia pakkus täiesti loogiliselt viimast varianti. Seega on ilmselt põhjendatud ka järgmine küsimus eesti lipu värvide suhtes. Must nagu eesti muld – selle asjaga on selge. Must mis must. Meil siin on pruunikaskollane.
Siis see valge osa. Et nagu eestlase südametunnistus? Kellel see plekita on, kirjutagu mulle privaatselt, tahan temaga iga hinna eest põhjalikumalt tutvust teha ja katsuda tema motiivides selgusele jõuda.
Ja nüüd see kõige raskem osa: sinine nagu Eesti taevas. Et kuidas palun? Kus? Millal?
Siniseks läks taevas Euroopa kohal täpselt siis, kui tagasi jõudes Malagas maanduma hakkasime ja mitte kilomeetritki varem. Kümne päevaga mutionuurus suutsid silmad pimedusega nii ära harjuda, et esimese ehmatusena kartsin pimedaks jääda. Samas elan ma riigis, mille lipuvärvid tähistavad verd ja päikest. Vereasja pole ma nii väga veel uurida jõudnud, seda enam, et minestan iga väikese veretilga peale, aga päikesepakkumine on absoluutselt jõus. 
Jõulud või asjad, ma ütlen! Üks Eestis üha suuremat kohalikku tähtsust omandav väike hispaanlane käskis mul vaadata Hispaania jõulutulesid, Beleni ehk kujusid Jeesuse sünnistseenist Betlemma sõimes ja värki, aga por favor: mismoodi ma neid näen, kui päike lajatab kõigest üle?
Tegelikult, Beleni oleme siiski näinud. Meie linnas on lisaks kaupluste akendel näidatavatele ka hirmsuur omavalitsuse oma. 
Aga näiteks San Fernandos oli keegi tõbras elusuuruses sõimestseenist jeesuslapsukese tuuri pannud. Bianka ütleb, et lapsed pidavat koolis ärplema, kelle Belen kodus on ilusam ja suurem. Vot sulle jõule!
Kindlasti ei kuulu hea tooni juurde ka see, kui supermarketite seintele on kinnitatud sädelevad kirjad: rõõmsaid jõulupidusid, aga inimesed lasevad endiselt plätudes ringi.
Turistid, ütlen ma seepeale! Meie oleme omaks võtmas meeldivat kohalikku traditsiooni hakata umbes 17-18 kraadi peal ennast võdistama ja nägusid tegema, sest hirmus külm on ju! Aega võtab, aga asja saab: novembris käis Natu veel paljasääri koolis, samal ajal, kui tema edumeelsemad klassikaaslased olid salli mähitud ja kinnastatud. Nüüd tõmbame talle kooliminekuks ikka jope selga ja saapad jalga, see hommikune 12-13 kraadi pole mingi naljaasi.
Kogu see jõulu- ja talvetemaatika pöördub siin üleüldse pea peale. Natule oleme hakanud rääkima, et kingitusi ei too siin mitte jõuluvana, vaid kolm kuningat jaanuaris. Samas oleme säilitanud vana hea päkapiku-soki-traditsiooni, mille Natu üheks hommikuks õuntega ära täitis, ise näost särades, et kuninganna käis toomas! Paistab, et üht väikest Skorpioni on üleüldse raske mingite infantiilsete petujuttudega hullutada.
Et siinsed jõululaulud (villancicod) on rõõmsad ja reipad nagu 
rahvaski, õppisime Elisa juhatusel tunnis juba mitu aastat tagasi. Põhiliselt on nende süzees kirjas, et tarvis ikka peole minna, tantsida ja laulda, sest jeesuslaps on sündinud. Ja minnaksegi peole: praeguseks on meil õnnestunud näha kaht zambomba-nimelist õhtust olengut, kus inimesed on elevil, mängivad tamburiine, jagavad kohalikke jõulumaiustusi ning -kuidas teisiti – tantsivad.
(Praegu just panin ühe kohaliku jõululoo mängima ja Tilde, vana hispaanlane, hakkas kaasa laulma!) Lisaks mäletan Elisa jutustustest, et vanameestel on hardal jõuluaal komme välja võtta mingid jõletud torud (pillid-pillid ikka, ärge kujutage jälle ette!) ja neid siis kuidagi mängida. Toru on meie majapidamisest küll veel puudu nagu Belengi.
See-eest on meil toas pesueht jõulukuusk Juba detsembri algusest saadik. Pikalt peab ta vastu sel lihtsal põhjusel, et on potti istutatud. Mis tast, vaesest loomast, edaspidi saab, ei oska muidugi prognoosida. Ruumipuudusel teda aastaringselt toas ilmselt ei hoia, aga aias ta iseseisvalt ka toime ei tule – no ikka selle eelpoolmainitud päikese pärast. See-eest meie roosaõieline põõsas, kelle nime ma küll ei tea, õitseb täistuuridel edasi nagu ta seda juba vähemalt seitse kuud jutti teinud on. Mis tal jõuludest! Sidrunid ja apelsinid on samuti otsustanud oma teise tänavuse saagi just jõuludeks anda.
Pimedaks läheb meil siin kella kuue-seitsme vahel. Näis, mis värk nende kukesammude ja päeva pikenemisega saab olema. Ja näärisokkude. Ja õlgede põrandale viskamisega. Novembris peksis korraks üles idee tõmmata tagurpidi kasukad selga ja hispaanlased mardijooksmisega surnuks ehmatada, aga asi takerdus muidugi kasukapuudusesse. Igal juhul ei mingit “White Christmasit” siinpool – aga sama saatus, kullakesed, võib muidugi ka teid oodata!
SOS või mõistlik elukorraldus?
Posted by: duendedelsur on: november 12, 2009
Kõik algas sellest, et meie linna saabus Rahukaravan.
Ei, tegelikult algas kõik üksjagu varem – aprilli alguses Sevillas rabas mind hõlmast keegi, kellele andsin 10 eurot ja oma allkirja ning kes väitis end selle raha eest aidsi vastu võitlevat.
Või mis: kõik algas veel hoopiski varem, kui töötasin aastaid sotsiaalreporterina ja ema Theresa imidzh kleepus mulle külge nii, et sõbrannad ei julgenud minuga enam välja kohvikusse minna – alati oli teada, et lauda ilmub nagu maa alt mõni võtmehoidjaid müüv kurttumm või muidu elu hammasrataste vahele jäänud inimene, kes raha ja tähelepanu tahab. Ühesõnaga, tahan öelda, et mul on kaasasündinud talent põrkuda situatsiooniga “kaua sa kannatad kurbade naeru”, mistõttu te muidugi ei imesta, et suure osa oma rahast olen siin kerjuste ja tänavamuusikute peale huugama pannud.
Aga see on sellist sorti heategevus, mis jätab hinge kahtlase süütunde – noh, et palju need mu sendid ikka aitavad, peaks midagi radikaalsemat ette võtta, et inimest aidata. Mis on kahjuks siiani realiseerimata.
Või siiski. Ma tahtsin ju Rahukaravanist kirjutada. Kaamlitega karavani pole ma küll füüsilisel kujul näinud, ent ükspäev, kui Supersoli marketisse igapäevastele toiduostudele läksime, astusid meile ligi mees ja naine, lendlehed käes. Nad selgitasid, et meiegi omame võimalust aidata kaasa maailma vaesusest päästmisele ning see võimalus on imelihtne. Nimelt koos oma tarvilike ostudega võime korvi poetada kas paki riisi, suhkrut või jahu ning selle hiljem neile üle anda. See läheb Põhja-Aafrika näljastele lastele.
Otse loomulikult ostsisme ühe euro eest paki riisi. Pakk riisi, suhkrut või jahu sisaldus absoluutselt iga järjekorras seisva hispaanlasegi ostukorvis, usutavasti osteti neid Rahukaravani tegutsemispäevil Supersolist kokku tööstuslik kogus ning keegi ei läinud karavani-inimestest mööda kahjurõõmsalt irvitades ja kuivaineid oma isiklikku kilekotti toppides. Saime meiegi konkreetsest sammust maailma päästmisel helge tunde hinge.
Möödunud nädalal tuli Natu koju, 
kaasas suur värviline ja juhiseid täis kilekott. Kõik, mida tegema pidime, oli kilekotil kirjas, isegi aeg, millal kott täispanduna koolimaja juurde tagastada. Kilekott ootas nimelt tänulikult kasutatud riideid, mida endal vaja ei lähe. Valdavalt siis Natu väikeseks jäänuid, mille puhul just olin mõlgutanud mõtteid, mida nendega teha – no ei hakka ju uut last tegema puhtalt eestlaslikul kaalutlusel, et keegi need suhteliselt hästi säilinud rõivad ära kannaks? Ja Eestisse pealekasvavatele sugulastele saata on ka praktiliselt mõeldamatu – odavam oleks nii või naa juba uued riided osta.
Seega oli lastel, keda esindas organisatsioon SOS Africa, täna päris hea päev: nii Bianka kui Natu korjasid kapist seisma jäänud hilbud (mina panustasin puhtalt huvi pärast EPLi toimetuse t-särgiga, kuhu peale oli kirjutatud Eesti Päevasärk), pesime need puhtaks, kuivatasime ookeanituultes ära ja tõime, nagu nõutud, Natu koolimaja juurde, kus turvamees need asjatundlikul moel oma kätte korjas.
Lisaks patust puhastamisele oli säherdusel aktsioonil ka kasvatuslik aspekt: kuna Natu esimese reageeringuna ei kavatsenud kuidagi oma armsaid hilpe ära anda, sain talle silme ette manada hulga näljaseid, kurbi ja paljaid mustanahalisi lapsi, keda tema sel moel aidata saab. Seepeale ta leebus koheselt (tulevane sotsiaalreporter, mine tea?).
Mida ma selle jutuga öelda tahan, on see, et rohkem niisuguseid korjandusi, palun! Neid ei saagi kuidagi nimetada heategevuseks, minu meelest on see lihtsalt mõistlik elukorraldus. Elu võtab sealt, kus enam vaja pole, ja annab sinna, kus vajadus on suur. Ja see kõik näib olevat ääretult lihtne.
Olles ise küll UNICEFi Sinilinnu preemia
laueraat, saen ma nüüd natuke oksa oma istumise all, kui kuulutan, et inimesed on konkreetse, silme ees püsiva eesmärgi nimel palju rohkem valmis andma kui anonüümsele suurorganisatsioonile see ei käi otseselt UNICEFi pihta, globaalseid heategijaid on ju palju). Seda enam, et pole karta, et keegi ahnest peast neil käe otsast ära saeks või et kokku kogutud pisku läheb mingi hoomamatu ametkonna üleval pidamiseks. Kilekotil sisaldus ka nimekiri riikidest, kuhu need kotitäied saadetakse. Ja kui kellelgi tõepoolest tekib poolel teel Aafrikasse perversne kihk Natu volangidega seelik omale selga tõmmata – no jumal temaga!
Mulle meeldib hispaanlaste lahkuse kõrval ka nende arukus ja iseenesestmõistetav vastutustunne nõrgemate eest hoolitsemisel. Oot-oot, andke sotsiaalreporterile aega, tal on neid näiteid elust enesest nüüd ja tulevikus tuua veel ja veel!
Veidi meediakriitikat ehk armastuskirjad onule ja kahemeetrine büst
Posted by: duendedelsur on: oktoober 22, 2009
Hispaania kogukonda sisse elades olen järjepidevalt hoidnud silma peal ka kolleegide tegemistel. Mis on kohati väga naljakad.
Peamise lektüüri hulka kuuluvad valdavalt kohalikud lehed: Diario de Cadiz, Diario de Jerez ning otse loomulikult meie El Puerto tasuta väljaanne Noticias Locales, mis tundub olevat linnavalitsuse ametlik häälekandja.
Esmalt arvasin just viimast olevat põhjuseks, et lehefotodel näeb valdavalt lipsustatud mehi midagi allkirjastamas, kätt surumas või pressikonverentsidel mikrofonide taga istumas – rääkigu artikkel pealegi ilutulestiku festivalist või tuunikala püügist. Kuid ei. Äravahetamiseni sarnaseid pilte leiab kõigis suuremates ja väiksemates ajalehtedes – ikka mõni onu (sekka ka tädi), pikk laud ees, tähtis nägu peas. Tõenäolisem seletus sellistele piltidele on ilmselt hispaanlaste bürokraatiaihalus. Nad jumaldavad igasuguseid kirjalikke dokumente, mille olulisusest on teinekord täiesti võimatu aru saada, ning sellega seoses siis ilmselt ka kogu allkirjastamise protsessi.
Siinkohal tahan tervitused saata oma musketäridele, endistele töökaaslastele EPLi fototoimetusest, kes tõupuhaste autistidena seda blogi küll ilmselt ei loe (aga ehk keegi annab tervitused edasi?) ja kelle jaoks pildistamine pressikonverentsil oli kõige ehedam õudusunenägu, et mitte öelda lihtsalt välistatud võimalus. Nendele poistele, kes mõnikord elava pildi saamiseks planeerisid kasvõi kassitopist auto pagasnikus kaasas vedada, et kohustuslikele natüürmortidele elu sisse tuua. Ja eks nad said oma supertöö eest aeg-ajalt tunnustatud kah. Os quiero, chicos!
Teisalt, eilses Diario de Cadizis ilmunud naturalistlik fotoseeria sellest, 
kuidas bussi alla kinni jäänud surnukeha elustada ja välja tirida püütakse, on midagi, mida eesti meedias reeglina samuti ei ilmuks. Laste pildistamine, muide, on Hispaanias nii karmilt reguleeritud, et laste fotosid meedias praktiliselt ei näegi.
Et kõik need pildid 100% jaburalt ei mõjuks, aitab kaasa ilmselt ainult see, et siin ilmanurgas elavad valdavalt silmatorkavalt nägusad inimesed. Küsisin Adrianilt, kes on ju ometigi mainekas ülikoolis ajakirjanikuks õppinud ja lausa magistergi, miks neid tegevuseta päid (ametnikke, mitte surnukehi pean hetkel silmas) ometi lakkamatult ära trükitakse ning tema vastas, et hispaania poliitikud ongi igavad. Ilmselt ei püstitunud tema jaoks küsimust minuga sarnase nurga alt.
Tihti juhtub sama ka artiklitega – pikalt ja põhjalikult algab lugu sellega, kuidas linnavalitsus või mõni komitee kokku sai ning 4000 tähemärgi lõpetuseks selgub parimal juhul ka, mis küsimuses kokkusaamine toimus. Mõnikord meie, uus-portuensede jaoks ei selgugi, sest jätkuloo tausta reeglina uuesti ära ei tooda.
Aga sugugi kõik pole nii hall, ilmetu ja igav! 
Üks minu lemmikrubriike on kahtlemata lugejakirjad. Kui Eestis püütab iga grafomaan oma võimete piires lehetoimetusele saata midagi analüüsile sarnast, siis siin on need leheküljed elu enese päralt. Teemaks võib olla: ma armastan oma onu nii hirmsasti, et tahan talle lehe kaudu seda teatada (jutt ikka siirast ja perekondlikust armastusest, mitte instsestist). Või: mul oli koolis üks nii vaimustav õpilane, et tahan talle tuult tiibadesse soovida. Üleüldse esimest vaenulikuvõitu avaldust ühe hispaanlase (õigemini hispaanlanna, naised on siin enamjaolt kurjemad kui mehed) poolt nägin meie kohalikus lehes: “Go home, quiris!” (Kebige koju, valged!), põhiliselt pahandas lugupeetud kolumnisti kuurortlinnas toimuv lärm ning see, et tal oma autot kuhugi parkida pole (vrd Pärnu külalislahkus?).
Võib ka luuletada. Üks, välisel vaatlusel vaevalt täiskasvanuikka jõudnud noormees meie lehes seda korrapäraselt ka teeb. Jääb mulje, et ta on lihtsalt õnnetult armunud.
Ja kuigi kirjade rubriigi all ilmub alati toimetuse märge: kirjad ei tohi olla pikemad kui 20 rida, pole ma siiani kohanud veel ühtki sellele tingimusele vastavat saadetist. Muide, lugejakiri peab alati olema varustatud aadressi ja ID-kaardi koopiaga! (Vaesed Delfi kommentaatorid paneksid viimases meeleheites lõpuks ennast põlema, sest sellistel tingimustel teisi enam ahju ajada ja põlema panna ju ei saaks).
Edasi palun lastel ja nõrganärvilistel blogi sulgeda, sest juttu tuleb nüüd minu teisest lemmikleheküljest, 
milleks on kuulutused, täpsemalt need, mis ilmuvad rubriigis “lõõgastus”. Mingit hägust kohvipakkumise ja massaazhijuttu siin ajama ei hakata. Maailma vanim amet on Hispaanias aus ja seadusega lubatud, seega võib kohata ka kuulutusi nagu “Laura y Maria – dos por uno” või “oferton: lesbico autentico solo por 40 euros!” (Sellised sõnad ei vaja tõlget, ega ju?)
Oma pakkumistes tagasihoidlikkust ei viljeleta – kikkis pepu, kitarrikujuline keha, infarkti tekitavad kurvid (teisiti ei oska küll sõnaühendit “curvas infartas” tõlkida) leiavad kenasti üles loetlemist ja tekitavad ilmselt rohkem kujutluspilte kui küsimusi. Aga tagajärjetult olen teada tahtnud (Tom ei ole minu provokatsioonidele alla vandunud ning asja uurima läinud), millised näevad välja naised, kelle rinnaümbermõõt on väidetavalt 150, 160, 180 cm? Võttes arvesse, et hispaanlannad on meist, põhjamaalastest, mõnevõrra lühemad, tekib füüsikaseadusi silmas pidades visioon kellestki, kelle tissid tükk maad enne omanikku ümber nurga lähevad ning vanemas põlves mööda maad järele lohisevad. Kas pole siis nii?
Ja need pole ainukesed küsimused. Ma muidugi aiman, mida võiks tähendada “prantsuse ilma” ja “sügav kreeka” 
teenuse kontekstis ning pole ka piisavalt lihtsameelne, et uskuda, et kuulutus “depileeritud küülikuke” on kogemata loomade müügi rubriigist valesse kohta sattunud. Ja ikkagi: miks prantsuse? Miks kreeka? Äkki on seal mingeid pikantseid ajaloolisi nüansse? Aga oh häda, naisena ei saa ma vist seda kunagi teada, ehkki aeg-ajalt annavad oma teenustest teada ka täiusliku varustusega brasiilia poisid. Aga vaevalt nad ajaloolase haridusega on, nii et see pole üldse nii põnev.
Surmakuulutused on eestlaste omadest umbes kaheksa korda suuremad 
ning käsitlevad alati ka seda, kelle “oma” lahkunu oli – ehk siis näiteks donja Carmen see-ja see, kes lahkus 88-aastaselt ja oli don Eduardo abikaasa. Soolist diskrimineerimist siin ei toimu, don Eduardo on samamoodi jätkuvalt donja Carmeni oma, kui ta ükskord manalateed läheb. Aga elavad hispaanlasenahad ikka hirmkaua. Vaata, palju vaatad, kuulutused teatavad ikka 90-ringis lahkunutest.
Vot selline on elu.
Või siis surm.
Metsapiigast Lõuna-Euroopa pensionäriks. Ühe taksi lugu
Posted by: duendedelsur on: oktoober 17, 2009
Säästan teid üleüldises elulooraamatute buumis siiski Tilde täispikast eluloost ja panen kirja ainult tema kodakondsuse vahetamist käsitleva episoodi. 
Õigupoolest peaksid seda tegema küll Silva, Enrique, Epp ja Hannes, kelle õlule langes põhiraskus selle vastutusrikka ülesande realiseerimisel, ning osaliselt Tilde ise, sest vaid temal on täispakett infot sellest, mis lennuki hämarais tagatubades tegelikult toimus.
Igal juhul kehastusime Silviaga juba lennupiletit otsides ja ostes Mati Kaaludeks, sest igatpidi jäi asjaajamise keerukusest mulje, justkui üritaksime taksikoera asemel kaelkirjakut või jõehobu riiki smuugeldada.
Kõigepealt tuli Tildele teha muidugi Euroopa Liidu nõuetele vastav dokumentatsioon, 
vaktsiinid ja kiipimine, millega tegelesid Tomi Pärnu sugulased. Seejärel asus reisikorraldaja Horizon Travel uurima intiimseid üksikasju nagu koera kaal ja puuri mõõdud. Kuna Tilde osutus lennukisalongi jaoks ülekaaluliseks (9 kg, kuid salongi pääsevad vaid kuni 8kilosed koerad), langes saatuse valus liisk: 4 ja pool tundi reisi pagasiruumis.
Kui lustakas reisiseltskond juba check in`is pahaaimamatult pagasit ära andis, selgus ootamatult, et neil pidanuks olema kaasas ka uinuti, millega koer reisi ajaks laksu alla panna. Seega kaapis Epp kähku taksoga lähimasse veterinaariakliinikusse ja nõutas rohud välja. Siis peideti tablett pasteedi sisse ning meelitati vaene loom alatult puuri. Viimane kohtumine enne äralendu leidiski aset pagasiliinil (seal paiknes vaid koerapuur, mitte Silvia või Epp,
vähemalt minu andmetel). Edasist teavad vaid taevas ja taks, aga kuigi tugeva uinutiga ei saanud ilmselt tegu olla, kui hiljem puuri inspekteerimisel selgus, et selle madratsit on hoole ja pühendumisega lammutatud ning Tilde end esimese asjana Malaga lennujaamas rihma otsast lahti tõmbas ja sööstis…. ei, mitte oma kaua igatsetud perekonna vaid kahe teise lennujaamas viibiva koera suunas. Kuigi taaskohtumine meiega oli samuti tundeline.
Esimesed päevad Hispaania pinnal möödusid
peamiselt oma neljale reisikaaslasele emotsionaalset survet avaldades – teate ju küll, seda klassikalist sitsimispoosi ja murekortsu silmade vahel, mis sõnatult ütlevad: mind ei ole iial toidetud ega sülle võetud! Pärast korduvaid gurmeeringe ümber meie õuelaua ei söönud ta mitu päeva üleüldse midagi.
Nüüd elab pensionil taks aga sarnaselt oma saksa või inglise inimsoost kolleegidega tüüpilist roidunud kuurordielu – jalutuskäigud rannal, peesitamine päikese käes… lood Vääna metsadest, kus kõhualuse kuivana hoidmiseks tuli kanda vildiga polsterdatud vesti ning lumehanged teinekord mitme taksi mõõtu olid, on vaid mälestuste kauge kuma. Erinevalt põhjamaistest penskaritest viitsib ta aeg-ajalt siiski ümberkaudseid hulkuvaid kasse laiali peletada, mis on temast kena, sest need harukordselt nigela väljanägemisega kassirojud tükivad läbi uksetrellide trepikotta kusele ning üks jultunud isend, keda ennast veel kasvult ollagi polnud, hammustas mind välkkiirelt sõrme, kui üritasin teda aiast puu otsast eemaldada.
Täna tegime visiidi ühte loodusparki ning külakesse nimega Benalup Casas Viejas. 
Viimases oli grupp mestiitse oma trummid, kitarrid ja paaniflöödid üles rivistanud, et tähistada ülemaailmset vaesuse vastast päeva. Kui paaniflöödid haledat häält tegid, lõi Tilde suurest solidaarsusest korraks lahti ka päeva temaatikaga sobiva ulu.
Ühesõnaga, pole ta elul siin häda midagi. Nagu meiegi omal. (Taas)veendusime kõik oma silmaga, kui ilusad on Andaluusia valged külad.
When I kissed the teacher….
Posted by: duendedelsur on: september 26, 2009
Rahu-rahu, ei tule ABBAt ega ka piinlikke minevikuseiku! Tuleb hoopis üüratu pikk lugu sellest, et kooliaasta on alanud, ja seda meie laste jaoks esmakordselt Hispaania haridussüsteemis.
Meenutuseks eelmistes seeriates juhtunu kokkuvõte. Pärast meeleolukat käiku linna haridusametisse juhatati meid võimalikesse koolidesse, kus kohti võiks jaguda. Kohustuslik kooliiga kestab Hispaanias 16 eluaastani ning selle piires on riigi vastutus lapsele koolikoht tagada.
Kahe kümneaastase vanusevahega õe samas koolis käimine on siin üldiselt
võimatu: kolmene kuulub määratluse alla “algharidus” ja õpib koos “esmahariduse” saajatega (infantil y primaria) kuni 11. eluaastani samas hoones. Alates kaheteistkümnest kuuluvad õpilased järgmise haridusastme (secundaria) mõjuvälja ning õpivad institutodes. Secundaria õpilased saavad pärast nelja kohustuslikku haridusaastat samas koolis omakorda spetsialiseeruda vastavalt sellele, kas soovivad tööle või ülikooli minna.
Põhimõtteliselt oleks paljudes Andaluusia rannikulinnades (ka siin, El Puerto de Santa Marias) võimalik panna oma laps inglisekeelsesse 
erakooli, kus tõesti suuremad ja väiksemad koos õpivad, aga….. te ju aimate, mida ma kohe ütlemas olen selle inimrämpsu kohta, kes end kohalikust elust ja keelest ülemaks peab? Lisaks maksab üks aasta säherdust eliitkooli siin umbes kolm-neli korda sama palju kui Eestis Rocca al Mare.
Esimese nähtud koolimaja aia küljes märkasin lehekülgede kaupa pabereid laste nimede ja numbritega ning mõtlesin: oh, kas tõesti hakkab aga jälle otsast peale?! Kas tõesti sunnib keegi minu seni veel umbkeelseid lapsi mingisuguseid teste, katseid ja trikke tegema, et teada saada, kas nad on ikka piisavalt väärikad kandidaadid selles või teises koolis õppimiseks?! Tegelikkuses osutusid need paberid tabeliteks, mille põhjal lapsi küll kooli võetakse, kuid need on tekitatud punktisüsteemi põhjal, mis võtavad kümne punkti raames arvesse pere sotsiaalset seisundit – alates laste arvust perekonnas kuni vanemate sissetuleku ja maksukoormuseni ning: üllatus-üllatus, eesõigus on …. nõrgematel. (Tõe huvides olgu lisatud, et punktiskaala vaatleb veel ka muid kriteeriume nagu näiteks kooli kaugus elukohast ning kas koolis on juba õppimas mõni sama pere laps jm).
Kuna meil pole Hispaania riigi ees auvõlga ega pretensioone, jäid need lahtrid täitmata ja mõlema lapse koolipanek sujus kaunis valutult.
Natu alustas ootamatult juba juunikuus ning tema Kolumbuse nimelise kooli personaliga tutvusimegi kevadel. Kuni Natu esimesele katsepäevale viidi, tegi särtsakas sekretär mulle ja Tomile koolimajas ekskursiooni: siin õpivad selle või teise klassi lapsed, siin on mänguväljak, siin tualetid ning veidi tõsisemaks tõmbudes: siin on eraldi füsioteraapia ruum meie puuetega lastele. Neid on meie koolis ainult viis, sest rohkemaks pole jaksu.
Viimaseid oli võimalus ka kohe täheldada: üks Downi sündroomiga tüsedam poiss veeretas end heatujuliselt koridoripõrandal ning teine, umbes samavana liitpuudeline (osaline halvatus pluss vaimne mahajäämus, täpsemat diagnoosi ei oska panna) tüdruk tahtis meile kangesti midagi ütlema tulla.
Seejärel kohtusimegi Pabloga. 
Pablo on meie Natu (praeguseks nelja-aastaste) klassi juhataja. Vanuselt kolmekümne ümber (kuigi hispaanlaste vanust on meil jätkuvalt keeruline ära arvata), kannatlikkuselt Jeesus Kristus ise, välimuselt (nagu Tom kangekaelselt väidab) Talibani võitleja.
Juba esiteks oli normaalsusest kaugel tõsisasi, et titepunne õpetab noor elujõus mees. Teiseks: kui ta meile, Natu käe otsas, koridoris vastu tuli, valmistusin viisakaks käesurumistseremooniaks, tegelikkuses haarati mind ootamatult ja täiesti enesestmõistetavalt kahepoolse põsemusi rituaali. Uih, kas koolimajas tõesti kõlbab nii teha? Kus on kombed?!
Mõne päeva jooksul sai Natu aru, et asi on naljast kaugel ning nüüd tulebki tal ikkagi igal hommikul vara tõusta ja võõraste laste ning võõra keele keskele minna. Seega eufooria uuest ja huvitavast keskkonnast möödus ja umbes kolmandal päeval hakkas ta hommikuse loovutamisprotseduuri juures nutma.
Naiseliku kaastunde puhangus olin valmis endast kõige nelja jäsemega kinni hoidva väikese pärdiku peaaegu koju tagasi viima ning võimalike pedagoogidest suguõdede emotsionaalne haledus oleks mind selleks vaid kannustanud. Pablo võttis Natu konkreetse ja asjatundliku liigutusega oma sülle, ütles mulle: “See on normaalne. Sa võid nüüd ära minna!” ning ega ma näinudki rohkem põhjust abitult kooliväraval kõõluda.
Pärast küsisin õpetajalt, kas vaene laps tõepoolest terve päeva lakkamatult pisaraid valas ning tema vastas, et nutt lõppes sel samal hetkel, kui ma silmapiirilt kadusin.
Modernsel meesõpetajal on komme 
olulisemad klassis toiminud ettevõtmised, lapsesuu naljad, laulud, fotod ja videod oma blogisse üles riputada (selleks pidime aga allkirjaga oma loa andma) ning nii neelasin juuni lõpus Eestis viibides haleduspisaraid, kui interneti vahendusel nägin, kuidas mu tütar klassis esmakordselt hispaania keeles oma kaaslasi kutsub. Viide Pablo blogile on meie avalehel olemas.
Nüüd ongi nii, et alates 10. septembrist seisame igal hommikul harjunult selles lapsevanemate massis, kes oma mõneaastaseid silmarõõmusid üle läve õpetajatele üle annavad. 
Koolimaja ees valitseb mõni minut enne üheksat meeleolukas ja kähedahäälne kära. Emade ja isade suunurkadest tolknevad sigaretid, kõige väiksemad koolijütsid tõstetakse kärust välja, võetakse lutt suust ning saadetakse kõrvulukustava musiga koolipäevale. Siis järgneb eufooriline läbi-aia-lehvitamise-voor, mille käigus juba mõni ema või vanaema jõuab mult küsida: milline see teie oma on? Oii, see kaunitar! Kas ta….
Stopp! Mitte: kas ta teil juba ladina keelt räägib, ratsutab, klaverit mängib ja balletitunnis käib, vaid… kas ta on kooliga rahul? Kuidas ta kohaneb?
Kõik sama, ainult vastupidises järjekorras, juhtub kümme minutit enne kahte. Täpselt siis toovad klassijuhatajad õpilased õue, vaatavad nägupidi, kelle vanemad ja mis järjekorras värava ees tunglevad ning annavad lapsed ükshaaval kätte. Ja käratsemine-musitamine-infovahetus algab otsast peale.
Sarnaselt Eestile on igas koolis ka turvamees. Mäletan, et eluetapil, mil mul tuli oma pojast sagedamini Westholmi Gümnaasiumi vahet käia, pidin seal mööda pääsema ühest pensionieas härrast, kelle kohta koolilapsesuu üsna üksmeelselt pajatas, et too on pideva auru all.
Kolumbuse koolis (oh, mu süda rõkkab patriotismist!) on alati valves üks ja sama vuntsidega mees, kes minu arusaamist mööda teab nägupidi kogu uksel sagivat kaadrit lastest vanemateni. Kui eelpool kirjeldatud muhe daunipoiss hommikuti kooliväravasse jõuab, laksavad nad teineteisele joviaalselt turjale ning turvamees küsib: “que tal, hombre?!” (“Kuidas läheb, mees?!”)
Sekretäri poolt mainitud viis puudega last ootavad alati koos meiega värava juures koolikella ning ma näen neid pidevalt patsutatavat-kõnetatavat-musitatavat erinevate, jumal teab kelle vanemate poolt.
Olgu öeldud, et Natu soovimatus
võõrkeelses koolielus osaleda piirdus kahe-kolme päevaga. Nüüd tuleb ta iga päev koju uute hispaaniakeelsete sõnadega ning tal on sõbrannad nimedega Monse, Carmen ja Laura.
Biankal on sõbrannad nimedega Rocio, Lucia ja Carolina. Tema sulandumine käis üleüldse ilma nututa.
Kooliaasta algas tema jaoks 15. septembril, nüüdseks on ta jõudnud tüdrukutekambaga kinos ja kohvikus käia ning on pühapäevaks kutsutud pinginaabri sünnipäevale, kus osalevad ainult paar lähemat sõbrannat ja pere. Kohe esimesel päeval läks peaaegu võitluseks, kelle lauda vahetunnis uus tüdruk ikkagi istuma peaks. Ka poisid olevat toredad, sest tunnevad järjepidevalt huvi eestikeelsete rumalate sõnade vastu.
Paari sõnaga institutos toimuvast veel (Bianka, mitte minu andmed):
`*Kaugemalt tullakse kooli rolleritega (võibolla see seletab, miks kooli sekretär pole juba kümne päeva jooksul leidnud vastust meie primitiivsele küsimusele, mis kell ja kust väljub koolibuss). *Koolipäevaks end ei meigita, võimlemistundide päevadel tullakse kooli dressides.
*Kahe pikema vahetunni käigus süüakse bocadillosid (pikki saiu oma valitud lisandiga), koolil piima- ja kapsahaisust sööklat ei ole.
*Tunnis valitseb kõrvulukustav lärm, aga klassist välja visatakse harva.
*Matemaatikat õpetatakse ennemalt Tallinna 21. koolis õppinud Bianka jaoks kolme aasta tagusel tasemel, inglise keelt esimese klassi tasemel ning hüppelist arengut ei ole ette näha, (küll aga tuleb Biankal järele õppida kohustuslik prantsuse keel).
*Õpikud on kaalult hirmrasked, (tundub tõesti, et neid valmistatakse tellistest). Töövihikute eest maksta ei tule.
*Õpetajad ei riidle.
*Klassikaaslased ega üleüldse keegi ei ülbitse (näete, kas ma ei öelnud juba varem: Hispaanias keegi ei ülbitse!)
Moraal: me kõik oleme rahul.
Ainult üks soovitus veel. Kui teil on vähimgi kahtlus, et teie laps peaks kunagi pandama hispaaniakeelsesse kooli, ärge ristige teda Agnethaks. Seda ei ole praktiliselt ükski hispaanlasesuu valmis hääldama. Meid päästab praegu teine nimi Katrina, millega Natut koolis kutsutakse. Biankal on lihtsam parandada, kui teda loogiliselt Blancaks kutsuma hakatakse.
No ja vähemalt kaks perekonnanime võiks siin end sisse seades ka olla. Muidu juhtub nii, nagu meiega eile, et haridusametist saabub gripe-A (seagripi) vastasest kampaaniast teavitav kiri, kuhu adressaadiks oli märgitud “perekond Eelrand Eelrand”.
Lisaks arvas Natu tore väike klassivend Carlos Andres perekonnanimesid käsitlevas tunnis, et Katrina perekonnanimi on El Hammer. Sooviksin peaaegu olla rikas jõmm, sest sellisel juhul see mind liigutaks -tõlkes on tegemist tra-kui-võimsa-pilliga, mida Eestis Hummeriks nimetatakse.
Ups, hoogu sattusin nüüd küll! Elage hästi ja olge sama rõõmsad kui meie, perekond El Hammer El Hammer.
Värsked kommentaarid